Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuidas me ei tahtnud Waikiki kõrghoones peatuda, aga saatuse tahtel sinna lõpuks välja jõudsime

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime, asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest. 
Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua. 
Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:  
hind võiks olla $120-220 öö kohta oma bassein lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-päranemeri jalutuskäigu kauguselHonolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasidBroneerisin meie majutuskoha kuueks päevaks mingi x-nimelise agentuuri vahend…
Hiljutised postitused

Kui sa valku ei talu, kas siis rinnapiima tohid juua?

Ma jätkan juba väga varsti meie Hawaii reisi kirjeldustega, praegu toon vahepalaks Emmede Klubi lehel ilmunud imetamise teemalise loo, millega tahaks tähistada rahvusvahelist rinnapiimanädalat.  Kõikidele, kellel on au piima tissis omada või lähiajal oma tootmine avada, soovin produktiivset ja katkematult töötavat piimavabrikut! Neile, kes plaanivad seda konsumeerida, soovin aga head haaret ja õiget imemistehnikat!Rinnapiim on üks imeline jook! Kahju, et ma seda ise vaid neli kuud sain,  see-eest muutus ema iga järgmise lapsega järjest kogenumaks, õdede imetamisaeg venis kordades pikemaks.
Aga kui rääkida konkreetsest valgutalumatusega lapse imetamisest, siis ma ei arvanud, et ma jõuan nii pikalt välja vedada. 
Sest teadmatus on suur. Hoolimata sellest, et rinnapiima valgu kogus on konstantne, see ei sõltu ema dieedist (kas sööd valkurohket toitu või ei söö). Minu jaoks oli suureks küsimärgiks asjaolu, et ma teadnud, kui palju ta reaalselt tarbis koguseliselt (ml) rinnapiima erinevate ar…

Sissejuhatus meie reisi Hawaiile

Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud. 
Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel. 
Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida. 
Sel aastal käisime Hawaiil.  Wow! Mida puhkust!  Kohe räägin lähemalt. 
Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes soodsaid lennupileteid Sydney-Honolulu suuna…

Uuendus-uuendus-uuendus

Tere-tere, 

Täiesti ebareaalne, et ma pole ligemale aasta aega mitte ühtegi sõnakest siia kirjutanud!
Viimased sõnad on muidugi veel eriti tähelepanuäratavad. Inimene kirjutab depressiooni teemal ja kaob pimedasse musta auku. Ei suhtle, ei vasta, ei uuenda. Elab üldse?

Me elame mingit kaootiliselt kiiret elu. Depressiooni pole olnud. Aasta aega tagasi olin mingis väga suures unedefitsiidis. Aeg-ajalt satub sedagi ette, aga mitte regulaarlselt ja krooniliselt. 

Elame hästi, tänan küsimast. Lapsi on ikka veel ainult kaks. 

Vastavalt laste tujudele ja ettevõtmistele kohandame oma päeva-ja nädalaplaane. Mulle endiselt meeldib koristada. Ja pesu pesta. Pildistan teisi inimesi. Hulgume palju mööda metsasid, kukume ojadesse, istume murul ja mõtleme erinevatel teemadel. 

Üks päev Daniel küsis minu käest, kui me parki jalutasime: "Emme, mis sind täna nii õnnelikuks teeb?"

Vastasin, et kohustuste puudumine ja eelkõige see, et saan nendega piiramatult pargis olla, sest õhtusöök on juba valmis…

Depressioonist

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised: Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövadKui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksubÜhiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? 
Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinu…

Esimene samm taimetoidulisuse poole

Mul on küll üks järjeteema pooleli, aga tahtsin ühe teise seonduva aktuaalse teemaga sisse sõita: taimetoitumine ja oma menüüst igasuguse lihakraami välja jätmine. Kusjuures juba umbes kaks aastat oleme teadlikult üritanud teha lihavabasid päevasid. Kui mitte nädalaid. 
Kui minu taimetoitlasest meiega pool aastat koos elas, oli meil väga lihtne. Ta tegi igasugu huvitavaid taimepõhiseid toite ja isegi Andres oli samm-sammult nõus lihast loobuma. Jõudsime Andresega mõlemad järelduseni, et kui viitsida vaeva näha, mõelda ja planeerida, saab taimedest vägagi toitvaid ja maitsvaid sööke teha. 
Ma ütlen ausalt, et veise-, lamba- ja sealiha minus mingeid emotsioone ei tekita, samas armastan kanaliha. Umbes viis kuud tagasi hakkasin uurima, missuguse viljaga võiks kanaliha asendada. Avastasin näiteks, et leivapuu vili, mida eesti keeles kutsutakse vist jakaks, on väga sarnase konsistentsiga ja saab edukalt igasugustes retseptides kana asemel kasutada. Austraalias müüvad pea kõik Aasia poed seda…

Esimene osa: Kui su vastsündinu saab haruldase diagnoosi

Ma ei teagi, kust kohast alustada, kui Gabrieli haigusest rääkida? Kas keskenduda medisiinilistele terminitele, rääkida dieedist, mida ta peab terve elu jälgima või rääkida sellest šokist ning meeleseisundist, mida lapsevanemad kogevad, kui selle kõne saavad?
Võib-olla siis igast teemast natukene. 
Ma arvan, kuid ei tea kindlalt, et kõik arenenud riigid teevad vastsündinutele kannatesti. Kannatest uurib igasuguseid haruldasi geneetilisi ainevahetuse haigusi (Austraalias 20 haiguse kanti). Tavaliselt tehakse seda haiglas olles, kuskil 48-72 tundi pärast sünnitust. Kuna me saime haiglast üsna kiiresti välja, siis kannatesti tuli tegema haigla ämmaemand meie koju. Vastsündinu kand torgatakse läbi ja veri kogutakse spetsiaalsele lakmuspaberile, mida nimetatakse Guthrie kaardiks. Kaart kuivatatakse ja saadetakse laboratooriumisse testimisele. Väga harva, kui lapsevanemad kuulevad midagi selle testi kohta. Tavaliselt võetakse ühendust, kui mõni näitaja on üle normi ja vajatakse kordusanalüüsi…