Elu mujal maailmas

"Sulle õlu, mulle pediküür!" kaupleb naine oma mehelt välja. "Nagu nii viimane päev Tais ja mis me nende paatidega ikka Malaisias peale hakkame," põhjendab ta. Tundub, et tehing on igati õiglane, sest mees on kohe nõus. Talle õlu, naisele pediküür. Koos suundutakse linna peale otsingutele. Me jalutame mööda baaridest, kuhu kaunid Tai baaridaamid, ladyboyd, prostituudid ja muud seltskonnatüdrukud meid sisse meelitada tahavad. Vilkuvad tuled, palmid, igasugused inimesed, poeletid ja agentuurid, mehed oma naistega ja armukesed oma meestega, tümps ja klassikaline muusika käsikäes. Tõeline kompott. Üritame pinnal püsida ja jõuda oma eesmärgini. Mulle pediküür, talle õlu. Mina otsin salongi, tema lähimat poodi. Lõpuks leiab igaüks oma. Tema läheb poodi õlut tooma. Mina saan pediküüri. Istun mugavalt tooli ja sulen silmad. Üks salongitöötajatest koputab õlale ja ulatab mulle miniatuurse tassi, kus on sees kuum heleroheline vedelik. Samal ajal teine naine askeldab mu jalgad

Viie Tais veedetud nädala jooksul oleme tõsiselt puudust tundma hakanud koduse keedukartuli, heeringa ja kodujuustu järele. Siinsed restoranid pakuvad kartulit vaid french fries vormis ja need korrad, kui seda proovinud oleme, pole just kuigi meeldivad olnud. Euroopa toite serveerivates Tai restoranides ei osata neid nii valmistada nagu harjunud oleme. Küll saavad sellega päris hästi hakkama eurooplastele kuuluvad Tai restoranid. Euroopa toidud on aga umbes 3-4 korda kallimad kui kohalikud. Riis ja nuudlid - sellega on kõht nüüdseks juba päris hästi kohanenud ja peab tunnistama, et taid oskavad nendest toiduainetest vägagi maitsvaid hõrgutisi välja võluda. Tellides Tai toitu, on kindla peale minek, kui otsustada Pad Thai kasuks. See Tai üks rahvusroogadest on valmistatud riisinuudlitest, munast ja kanalihast. Lisaks veel erinevad vürtsid ning maitseroheline ja tulemus viib keele alla. Tundub, et seda rooga oskab siin ka kolmeaastane laps valmistada nii, et puusse panna ei saa. Ma

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade

Objektiivsuse mõttes kirjutan Tai liiklusest ja motorolleriga liiklemisest ka mina, nõrgema sugupoole esindaja. Muidu võiks eelmine kirjutis võrdõiguslikkuse põhimõtete eiramise tõttu paragrahvi alla sattuda. Mina, naine. Ma olen korduvalt rääkinud, et kuigi muudes elulistes situatsioonides olen ma üsna hea mitme asja korraga tegija, siis liikluses olen ma krambis ja suudan korraga ainult ette tee peale vaadata ja gaasi vajutada. Mõnikord ka pidureid. Kui ma näen aasal nunnusid lehmasid, mingit ägedat kohvikut tee ääres, huvitavalt riides olevat inimest, unustan ma selle ära, et olen osa liiklusest. Minu tähelepanu läheb üle sellele esemele. Seetõttu võib mootoriga sõiduk juhitavuse kaotada ning kalduda vastassuunavööndisse või kuristikku. Kui keegi õigel ajal mind korrale ei kutsu. Teate, naised, kuidas mu õlad ja ülaselg valutas pärast seda, kui ma 20 km motorollerit juhtisin? Ma tõmbasin oma õlad nii ülesse, blokeerides osaliselt oma pingega aju varustamist hapnikuga ja mees pi

Igati teretulnud nähtus on see, et rolleri rent Tais on suhteliselt soodne. Ööpäevane laenutus maksab 150-200 bahti, mis teeb Eesti rahas umbes 70 krooni. Kütust võtab see liiklusvahend samuti vähe. Muidugi ei ole mõtet ette võtta sada või enam kilomeetreid pikki sõite, sest isegi treenitud tagumik ei pruugi seda välja kannatada. Lähiliikluseks on roller hinna ja kvaliteedi suhte parim variant. Esialgu võib tulla ette raskusi vasakpoolses liikluses hakkama saamisega, ka mina oma esimesel rollerisõidul Tais keerasin esimesel ristmikul kohe vastassuunavööndisse. Kuid vasakpoolse liiklusega harjub kiiresti. Kohalikud autojuhid on nähtavasti harjunud nägema vales suunavööndis vastu sõitvat turisti ning ei tee sellest suuremat numbrit. Ma olen alati ebameeldivat tunnet tundnud motika seljas kellegi taga istudes, sest siis ei sõltu ju minust midagi. Ikkagi ma andsin pika mangumise peale järele ja lubasin Viktorial rollerit juhtida. Sirge tee peal ei olnudki nii hirmus, aga esimesel ristmik

Oleme omadega jõudnud meie Tai saarte ringireisi viimasesse sihtkohta- Koh Phuketisse, mida tuntakse Eestis lihtsalt Phuketi nime all. Saar on suur ja vaatamist on küllaga mitmeks päevaks. Siin me veedamegi oma viimased Tais olemise päevad. Ja laeme oma patareid täis! Enne Koh Phuketisse jõudmist pidime aga tundma tugevat koduigatsust ning pettumust, mida valmistas Ko Phi Phi. Koh Phi Phi kohta oleme kuulnud ja lugenud palju head. Sellepärast arvasime, et peame seda saart kindlasti oma silmaga nägema. Jutu järgi maapealne paradiis. Tai kõige vingem saar jne. Koh Phi Phil selgus aga, et see saar on kõige hullem turistikas, kus me üldse oma reisi ajal käinud oleme. Ja rämedalt kallis on ka. Põhjendamatult. Söögid-alkoholivabad joogid keskmistest Tai hindadest 40-50% kallimad. Majutusasutuste valik väike, esmavajadusi katva hotelli maksumus 700-1000 bahti, samal ajal, kui teistel saartel oleme 300-450 bahtiga ööbimiskohad saanud. Internet 2 bahti minut (mujal Tais igal pool 1 baht minuti

Kui kogu meie Tais oleku jooksul on sadanud umbes 0 päeva, siis 17.novembril, sel päeval kui ma sain veerandsajandi vanuseks, sadas Koh Samuil vihma. Meil olid selleks päevaks omad saarel ringi sõitmise plaanid tehtud, mida me tegelikult ei suutnudki ellu viia. Iga kord, kui ilm läks enamvähem ilusaks ja isegi päike piilus pilvede tagant välja proovisime me motorolleriga sõitma minna. Kõik katsed lõppesid sellega, et kui me olime 5 minutit sõitnud, hakkas jälle paduvihma sadama ja me pidime suvalises kohvikus varjualust otsima. Vihm oli nii kangekaelne, et ei lasknud meil isegi poolt tunnikest rannas jalutada. Tuli ja tuli ning tegi meie riided märjaks. Jooksime läbimärjalt tuppa, võtsime riided ära, kuivatasime juuksed ja kehad ning hüppasime valge linaga kaetud teki alla. Sooja. Arvasime, et vihm võib olla põhjustatud minu halvast karmast. Tegelikult algas minu sünnipäeval Tai viiepäevane halva ilma tsükkel. Seega on põhjust arvata ja loota, et ilm pole minu karmaga kuidagi seotud. M

Oleme suhteliselt rahulikult võtnud, kuid kui googlemapsis kilomeetrid kokku lüüa, tuleb juba päris suur number. 24 päeva peale 3150 km pole tegelikult palju.

Täitsa tee alguses oli meil veel lõbus ja tee oli üsna sõidetav, siis kui asi hullemaks läks, ei olnud enam üldse naljakas ja filmida ka ei jõudnud.

Ma lendan. Ma lendan. Ma päriselt lendan! Ma lendan mägede, orgude, nõlvade, metsade, aasade, liivaväljade, kivirahnude kohal. Liigutan kiirelt oma käsi ja jalgu ja nii lihtne see ongi- ma lendan. Ma lendan kiiresti ja enda all näen imelist maailma sellisena, nagu pole seda iialgi varem näinud. Helesinisena! Näen mõned meetrid endast eemal lendamas teist inimest. Vastassoolist. Ta viipab käega ühe tihniku suunas, raputan eituse märgiks peaga. Näitan talle teist suunda. Ta lendab minu poole. Me võtame käest kinni ja lendame koos kivirahnude juurde, vaatleme sealseid krabisid ja elukaid, kes on peamiseks toiduks siinse maailma elukatele. Vahepeal seisame veest välja ulatuvate kivirahnude peale ja kergitame oma maske, kuna vesi on hakanud tasapisi kõrva juurest sisse voolama. Ja lendame jälle. Elusad ja surnud korallid, väikesed ja suured kalad, pikad ja lühikesed vetikad, elusolendid, kes meenutavad juurikaid ja meduusid, kes meenutavad koralle, kollased ja neoonrohelised kalad, vähid

Igasugused kosed ja koselaadsed moodustised on meis sõltuvust tekitanud, sest need on pea ainukesed kohad, kus ennast tõeliselt jahutada saab (mõned külmad dušid on ka nii soojad nagu Eesti järvevesi parimatel päevadel). Nii me olemegi paljude koskede juures ujumas käinud. See on tõeliselt värskendav. Meid võiks nimetada isegi koseküttideks. Nii ka tollel saatuslikul päeval. Me kõigest tahtsime ennast kosevees värskendada! Selle saatusliku päeva hommikul rentisime võimsama motorolleri, sest teadsime, et tahame avastada Koh Phangani asustamata ja asfalteerimata osa. Mingi 80kuupsentimeetrilist motorollerit oleksime pidanud ise mäest ülesse lükkama. Seega võtsime 125-se. Peale meie mõned üksikud turistid mööda liivakiviteed mäest üles ja alla looklemas, sõitsime Koh Phangani ida ossa. Kuna Koh Phanganil ja siinses arhipelaagis valitseb teistsugune kliima, kui mujal Tais, siis praegu on selle saare kõige vihmarohkem periood (iga päev on kergelt pilves, öösiti sajab vist kõvasti vihma,

Tais on praegu kell 13:05. Istume Bangkoki kesklinna ühes kohvikus, joome kehade jahutuseks külma õlut ja ootame, kui kell saab 18.00, sest siis lahkub meie buss Bangkokist ja me sõidame Koh Pha-Nganile. Enam me Bangkoki tagasi ei tule, sest lõunast liigume Malaisiasse ja 1.detsembril läheb sealt meie lennuk. Edasi. Tahtsime kirjutada mõnedest tähelepanekutest, mida oleme siiani Tai kohta teinud. Esiteks: taid söövad lusika ja kahvliga. Lusikas peab olema paremas käes, kahvel vasakus. Lusikaga süüakse, kui aga sööd kahvliga, siis seda peetakse ebaviisakaks. Kahvel on taidel noa eest. Teiseks: Taidel on praegu aasta 2552. Alguses arvasime, et see on mingi eksitus,viga, kui ühe toote peal seda "kehtiv kuni" aastat nägime, siis nägime mõningaid ürituste reklaame televisioonis ja veendusimegi selles, et siin ei kehti meie kalender. Neil on oma. Taidel algas 0.aasta 543 aastat enne, kui meie oma. Kolmandaks: taid võtavad oma jalanõud enne sisenemist templisse, poodi, restorani, tu

Selle lühikese aja jooksul, mis me Tais oleme olnud (kaks nädalat), on päris paljud transseksuaalid mu mehele silma teinud. Just tulime ühest mõnusast baarist, kus oli üsna rahvusvaheline seltskond ja teenindajaks transseksuaal, kes tegi mulle ja Andresele leti taga ühes mängus mitmeid kordi pähe.Teenindaja pilgust võis välja lugeda seda, et talle meeldib Andres üsna palju ja mina olen Andrese üleliigne aksessuaar. Kuigi teenindaja oli ka minu suhtes tore...oli selgelt näha, et ta on mu kaaslasest huvitatud. Mehed ei saa sellest aru, aga naised panevad kohe tähele, kui keegi flirdib sinu mehega või edvistab tema ees. Igatahes on Andresega minu nähes flirditud päris mitmeid kordi. Üks transseksuaal tegi imelikku kiljatuse moodi häält,naeratas ja punastas, kui ta Andrest nägi. Ja seda "awwwww" häält teevad nad ka üsna tihti. Ju peab siis ilus ja hoolitsetud mees olema, et ta neile nii peale läheb, lohutan ennast mina. Sellegi poolest ei pea ma transseksuaale ehk ladyboysid oma

Neljapäeval, kui me Pattayast lahkusime ja Koh Changi poole teele asusime, saime rahaliselt mitmeid kordi tünga. Kõik algas sellest, et võtsime Pattayas kastitakso, mille juht lubas viia meid Koh Changi mineva minibussi peale. Hinnas leppisime kokku ja selleks jäi 150 bahti, mille sees olevat olnud isegi minibussi pilet ja praamipilet. Nii saime temast aru. Pärast 10minutilist sõitu peatas taksojuht mingil tänavanurgal, kus üks mees luges raha, teine helistas kellelegi pidevalt, üks minibuss seisis väljumisaegadega sel õuel ka ja kaks koera, üks kutsikas ja üks tõenäoliselt selle kutsika ema, magasid laua all. Taksojuht võttis meilt 150 bahti ja sõitis minema. Oot, oot, aga meie bussipiletid ja praamipiletid? See oli esimeseks korraks, kui me tol päeval tünga saime. Üritasime umbkeelsete kohalikega juttu ajada, aga nad mõistsid ainult numbrite keelt. Andres muideks ütleski kuldlause, et kuigi kohalikud ei oska inglise keelt, siis numbreid oskavad nad väga hästi inglise keeles öelda, e

Pattaya tundus mulle, kui kristlasele, tõelise kõlvatuse pealinnana : lugupeetud, vanad, paksud, inglise ja saksa, vene ja prantsuse, itaalia ja türgi härrasmehed rahuldamas oma loomalikke ihasid noorte (aga ka vanadega) Tai naistega, homoseksuaalid kogu maailmast otsimas seda "õiget" transvestiidist prostituuti, noored kutid poissmeeste pidusid pidamas.. Kui Tai teiste linnade hotellides on üldjuhul "baaritüdrukute" jms taoliste tüdrukute hotelli toomine keelatud, siis Pattayas on tõenäoliselt erandiks see majutusasutus, mis tüdrukuid hotelli ei luba. Kui me kella 11 paiku hommikul endale hotelli otsisime, märkasime kohe, et hotellide vahet voorivad sisse-välja europiidsed mehed Tai naised käevangus ( või alandlikult mehe taga lonkimas). Pattayas on kõik baarid, meelelahutusasutused, keskused jms seotud seksiteenuse pakkumisega. Kui me järgmisel päeval hotelli vastas asuvasse kohvikusse sööma läksime, märkasime erinevaid detaile: lauad olid raudsed ja kõvasti põran

Kuigi meil esialgu ei olnud üldse plaanis Pattayasse sõita, otsustasime seal siiski ühe peatuse teha, sest see jäi meile tee peale. Jõudsime kurikuulsasse linna pärastlõunal. Kurikuulsa staatuse saavutas Pattaya Vietnami sõja ajal, kuna oli siis USA sõdurite puhkepaik. Linnas ringi jalutades ja ööbimiskohta otsides tundus see päevavalges täiesti tavaline kuurortlinn. Mida õhtu edasi, seda imelikumaks hakkas linnapilt muutuma. Ühtäkki tundus, et sellesse linna on kolinud väga palju europiidsest rassist mehi, kes on endale tailannadest noorukesed naised võtnud, sest käest kinni jalutavaid paarikesi, kuigi kummalisi, sest valge mees oli reeglina keskealine ning kohalik tütarlaps kahekümnendates, hakkas silma igal tänavanurgal. Ka tundus kummaline see, et nii mõnedki valged mehed olid endale kohaliku südamesõbra leidnud. Kaua ei olnud vaja aega ka selleks, et veenduda, et tegemist on vene rahvusest turistide meelispaigaga. Restoranide menüüd olid tai, vene, inglise ja hiina keeles. Leidsi

Bangkok tekitab minus vastakaid tundeid. Linn on täis ööpäev läbi tegutsevaid meelelahutuskohti. Klubid, pubid, baarid, restoranid, turud, tänava melu... Sõltumata nädalapäevast-kellaajast, saad võtta õlle või kokteili ning ennast vabalt tunda, võid minna tantsima, võid elusat muusikat kuulata, võid lasta teha massaaži, süüa erinevate maailma rahvaste toite, šopata. Kõike seda saab teha nii öösel kui ka päeval- vahet pole, mis kell parasjagu on. See linn ei maga. Kui on aga esimene Bangkoki "vaimustus" üle läinud, hakkad märkama ka muid asju. Need punaste silmadega teenindajad, kes kellaajast hoolimata püüavad sinu vajadusi tipptasemel rahuldada, igavesti mööda tänavaid ringi uitavad konnakõristajatädid (kelle näod hakkavad sulle juba tuttavad tunduma), kes tahavad, et sa ostaksid nende käest need konnad ära, puudega inimesed, kes komberdavad mööda tänavaid või lamavad rahvamassi sees ning paluvad sinult armuandi, närvilised takso- ja tuk-tuki juhid, kes tahavad sind masina

Kui me öises Bangkokis ringi kõndisime, nägime mitmes kohas dokumentide võltsimise agentuure. Tartu ülikooli Student Card´i saab 100 krooniga kätte, võltsida saab ka EL-i juhilube, erinevate ülikoolide lõputunnistusi, diplomeid jms. Võltsdokumentide tegijad oma ametit ei salga, tegutsevad suurtel ja rahvarohketel tänavatel. Ju on nõudlust. Dokumendivõltsijaid tunneb ära nende juures asetsevate hinnakirjade ja võltsitavate dokumentide nimekirja järgi. Mida vingem kool või dokument, seda rohkem maksab. Üldiselt saab igat dokumenti paarisaja krooniga kätte. Puhas käsitöö! Kui me suvel Venemaal ringi reisisime, nägime ka seal sarnaseid kuulutusi täiesti avalikes kohtades: metroos, bussijaamades, turgudel jms sellistes kohtades. Lähed laupäeva hommikul turule kurke ja tomateid ostma ja lased samal ajal dokumendimeistril endale kõrghariduse diplomi vorpida. Milleks siis see töö ja vaev- mitmed aastad õpinguid? Venemaal puhkes selle aasta suvel suur skandaal seoses võltsitud riigieksamite tun

Eelmisele kalajutule veel nii palju lisaks, et sellest õhtust, kui me mööda öiseid džunglisalusid ronisime, saingi ma endale mitu puuki. Ühe nendest leidsin paar päeva hiljem oma nabast. Mu sandaalid ei ole veel siiamaani elevandi sõnnikust päris puhtaks saanud. Järgmisel hommikul nägin, et sellel samal elevandite ja lehmade karjamaal, oli päris mitu virtsaauku. Seekord läks vähemalt õnneks. Samas, kui ma oleksin seda "külastanud", oleks see olnud omapärane kogemus, ja arvatavasti nahale väga hea.

Meie džunglimatka teise päeva õhtul, veidi enne seda kui oma ööbimispaika jõudsime, teatas Beckham (meie teejuht), et võib-olla saame õhtul ka kalale minna. See juhtub aga alles kella 22-23 paiku. Ohoo, mõtlesin positiivselt üllatudes, sest kalalkäik ametlikult meie paketti ei kuulunud. Muidugi tahan ma tulla, vastasin kõhklemata. Olgu mainitud, et kalal käimine meeldib mulle väga ning minu ootused olid suured. Kalaretk džunglis, mis saaks veel parem olla? Kuna Beckham ütles, et kalale läheme alles hilja õhtul ja džunglis läheb pimedaks juba kella 18 paiku, lisas see teadmine veelgi pinget. See pidi ju olema öine kalalkäik. Huvitav, mis püügivahendeid nad kasutavad? Kas valguse ja västraga või pannakse siin ka mõrrad või põhjaõnged sisse? Ja mis kalaliigid siin üldse püüginimistus on? Kõik need küsimused vasardasid mu peas ja ootus selle käigu osas oli suur. Õhtusöögiks tubli kausitäis kohalike võõrustajate valmistatud Thai Green Curryt mõnusalt küünlavalgel ära söödud ja nii mõnedk

Selle nädala jooksul, kui me oleme Tais olnud, pole me veel pea ühtegi korda turistilõksu langenud. Eilseni. Eile sattusime aga tõelisesse turistilõksu, kust ei saanudki hästi välja rabeleda. Sellest häbiväärsest juhtumist peab kirjutama, et teised inimesed teaksid sellise koha olemasolust. Kui me Chiang Maist džunglisse sõitsime, märkasin tee ääres suurt silti "Tiger Kingdom". Veel Venemaa reisist kibestumine hinges, et ühtegi Amuuri tiigrit Venemaal ei kohanud, ütlesin Andresele, et lähme nüüd siis vähemalt Tais tiigreid vaatama. Bengali tiigreid. Mõeldud-tehtud. Pärast džunglimatka rentisime motorolleri, sest tiigri riik pidi asuma 10 km linnast väljas. Leidsime oma hotellist tiigri asutust tutvustava voldiku, milles kirjutati sellest, kuidas vaeseid orb-tiigreid üles kasvatatakse ja seal hoitakse ja üldse, kui vahva ja hea asutus see on. Ja mõnikord lastakse inimestel väikeste tiigritega mängida, sest nad on väga mänguhimulised. Kahju, et sellele voldikule polnud lis