Elu mujal maailmas

Lennukiga kulub selleks vähem kui 7 tundi, meil kulus 10 päeva. Oleks muidugi ka kiiremini saanud, aga kuna me juba kord läänerannikul olime ja Perthist Darwini poole sõitsime, siis tundus rumalusena see tee lihtsalt läbi kihutada. Olen ka varem pikki otsi autoroolis järjest läbinud. Saksamaal 800 ja Soomes 1000 km, aga need on siiski tsivilisatsioonis läbitud kilomeetrid olnud. Tõsi, Kanadas mööda Alaska Highwayd sõites tekkis küll vahel tunne, et maailmas ei ela kedagi peale minu ja mu reisikaaslaste- nii tühi ja asustamata oli see kant. Lääne-Austraalia on aga sellelaadsete kogemuste tipp. Perthist oma roadtripi alustades varusin teadlikult kaks varuratast, mis nagu hiljem selgus oli olnud ainuõige otsus. Ka konditsioneeri remondile kulutatud 150 dollarit läksid asja ette, vastasel juhul võiks praegu rääkida Viki ja Andrese hautisest. Algus oli inimlik. Esmalt jõudsime järgmise asustatud punktini iga 20-30 kilomeetri möödudes, kuid need vahed hakkasid kiiresti venima. Olles Pe

Arvuti oli kuskilt endale suguhaiguse saanud ja suuremate kahjude ennetamiseks tegelesin pool tänast hommikut viiruse kõrvaldamisega arvuti intiimsetest piirkondadest. Sattusin lihtsalt Windows Task Manageri protsesse üle kaema ja rahumeelselt muude vajalike programmide hulgas jooksis ka üks troojake, keda kohe muidugi märgati. Võttis teine liiga palju ressursse võrreldes teiste programmidega. Foorumitest lugesin, et see viirus (ei mäleta täpselt enam kahjuri nime) levib USB-aukude, mälupulkade ja muude arvuti külge pandavate jubinate kaudu. Ja kui ta on juba kord arvutisse pääsenud, hakkab ta meeletu kiirusega erinevatesse kaustadesse paljunema. Arvutil on kokku kolm auku, eks ta nendest ühe kaudu oma haiguse saigi. Nii palju siis juhuslikust armastusest. Kui me autoga mööda Austraalia teid kihutasime, oleks Andres peaaegu ühele armunud kurele otsa sõitnud. Ta oli selline halli värvi- täpselt nagu vihmase ilma Austraalia ja kui ma poleks teda märganud ja ümbruskonnast eristanu

Täna on esmaspäev, 28.detsember. Ma ei tea, kuidas ülejäänud Austraalias, aga Austraalia Põhjaterritooriumil peetakse ikka veel jõule. Siin on ka täna riigipüha. Kui riigipüha satub olema nädalavahetusel lisandub pühadeks tööpäevadest vabu päevi. Lugesin Mihkel Raua, aborigeenide lühiajaloo, Discovery Channeli Austraalia raamatu läbi. Hakkasin juba Paapua Uus-Guinea kohta artikleid lugema. Kuulan Tõnist. Hmm.. imelik on teda niimoodi kuulata pärast Raua raamatut. Aga kirjutamine on tegelikult vähemalt sama mõnus kui lugemine ja kuulamine. Üldse, meeleelundid aitavad meil toredaid asju korda saata! Täna siis meie autoreisist Perthist Darwinisse. Juhuks, kui keegi peaks midagi säärast kunagi tegema. Kõigepealt, kui soovid autoga läbida 6000 km, peab sul kindlasti kaasas olema vähemalt kaks varukummi. Kui need on kasutusse võetud, tuleb otsida esimene rehviparanduskoda ja katki läinud kummid korda teha. Ma veel ütlesin Andresele, et mis sa nüüd jamad, meil ei lähe enam reh

Väljas on viimastel päevadel olnud stabiilselt hajus pilvisus ja kraade alati üle 30. Isegi öösel on miinimumtemperatuuriks +25 kraadi. Oleme selle troopikaga ära harjunud ja ka keha saab sellest kõigest aru, et tingimused on teistsugused. Eile, kui ülemise korruse iirlased ballaade joristasid, oma laulu järgi tantsu vihtusid ja alkoholi hävitasid ja meie õues laua taga rahumeelselt istusime ja juttu rääkisime, pidin eriti agaralt oma higi kühveldama. Higieritus oli enneolematult aktiivne. Hoolimata sellest, et kell oli juba kõvasti üle kesköö. Öö ja päev olid kohad ära vahetanud. Sellistes ilmatingimustes on võimatu normaalseid jõule pidada. Sellel aastal erinevatelt teistest jõulu-aastatest suutsin ma ülesöömist vältida. Enne, kui juurviljagarneeringuga veis, hapukoorega Eestis toodetud heeringas, värske kurgi-tomati salat, ahjukartul, Poola hapukapsas ja Eesti viin lauda jõudsid, olin ma pea pudel mullivett endale sisse kallanud. Mullivesi, raibe, võttis maos palju ruumi j

Stromatoliit on sinikate (sinivetikad) ja osa bakterite elutegevuse toimel mere- või magevees tekkiv lubiainest moodustis. Stromatoliite on enim troopilises madalas merevees, kus vee soolsus kõigub. Stromatoliidid on kujult korrapäratud, mügarjad, koorikjad või sammasjad, nende pikkus ulatub mõne meetrini ja kõrgus on 1,2 meetrit. Siseehituselt on nad peenekihilised, kiirjad või teralised. Neid leidub Eelkambriumi setteist alates. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/stromatoliit.html Cervantese läheduses ringi uidates nägime unikaalseid fossiilseid moodustisi, mille väärtust poleks me tõenäoliselt Aivo ja Aave selgitustööta mõista suutnud. Aga näed sa, elu käib kummalisi radu pidi ja me saime nende pool Perthis grillõhtul personaalse lühiloengu stromatoliitide teemal. Geoloogide sõnul pidid maailma vanimad stromatoliidid just Lääne-Austraalias asuma ja nende nägemine siin kindlasti asi, millega võiks teatud seltskonnas täitsa uhkustada. Väärtust stromatoliitidele pidi lisama see, et nad on

Oleme nüüd paar päeva Darwinis elanud. Kliima polegi kõige hullem, kuigi paljud hirmutasid meid enne siia tulekut, et Darwinis on praegusel ajal väga paha. Seltskond on mõnus. Kliima määrab vähe. Kuumust on keskmiselt ikka üle 30 kraadi, niiskust õhus on rohkelt, aga üldiselt on ikka poolpilves ja päike ei paista otselagi pähe. Meile sobib. Väljas pole väga jõudnud ringi käia ja seega ei saa ikka veel vastata Märdi küsimusele, kuidas ja kas üldse tähistatakse Darwinis Charles Darwini sünniaastapäeva. Lubame lähiajal siinse sotsiaalse eluga kurssi viia ja ehk isegi Darwini mõnedest üritustest osa võtta. Linn tundub suure ja elavana võrreldes teiste nähtud alevikega. Lääne-Austraalias ringi sõites oli vahepeal 300 km raadiuse ulatuses kõige suuremaks asulaks tee äärde jääv roadhouse, kus auto sai kütust ja juht tasuta kohvi. See tasuta kohvi süsteem on austraallastel väga hea, sest vahemaad on pikad ja juhid kipuvad magama jääma. Aga "Free Coffee For Driver" silt meelitab j

Meie teekond, mis esialgu pidi olema (vaid!) 4300 km kujunes tegelikkuses üle 6000 km pikkuseks. Põikasime päris mitmeid sadu kilomeetreid marsruudist kõrvale. Tartu-Tallinna vaheline maa pole mingi vahemaa. Kuressaarest Võrru läbi Rakvere sõita pole ka eriline probleem. Nüüd oleme õnnelikult Darwinis. Nägime palju loodusväärsusi- selliseid, mille olemasolust varem ei teadnud. Õppisime selle roadtripi jooksul oma ööpäeva (õigemini selle valget aega) maksimaalselt ära kasutama. Kui päike näitas hommikul esimesi kiiri, ärkasime ka meie (see juhtus tavaliselt kella viie paiku). Kui päike loojus (kuskil 19.30 kanti) lõpetasime ka meie oma rännakud, matkad ja autosõidud ning lasime kehal ning vaimul puhata. Pole varem nii efektiivset ajakasutust praktiseerinud! Tänase öö saab magada voodis. Homme tahaks kogu reisist pikemalt kirjutada ja rääkida lähemalt rahast ehk sellest, kuhu kulus 1/10 miljonist.

Algamas on uus päev ja meil on ees uued avastused. Meie avastused pole võrreldavad keskaja avastajate avastustega ja selle tähtsusega kogu ülejäänud maailmale. Mingit moodi tähendust kannavad need avastused ikka. Võtsime eile autos klaasikese (õigemini oleks plastmasstopsikese) punast pakiveini, mis oli oluliselt soojem, kui toatemperatuuri kraadide juures ja naersime, et kui Aasias saime endale 300 krooni eest lubada täiesti luksusliku hotellitoa hommikusöögiga ja internetiga, siis Austraalias on nii, et saame sama raha eest piiratud ruutmeetritega muruplatsi, kuhu peale ööseks auto parkida. Selline hinnavahe. Miks küll? Eile ööbisime Austraalia läänepoolseimas linnas Denhamis. 28 km kaugusel sellest linnas asub selline koht nagu Monkey Mia, mis on muidugi kõige turistikam koht üldse Lääne-Austraalias ja kus hommikuti kella 8-12 vahel toidetakse looduslikke delfiine. Delfiinid ei ütle ette, mis kellaajaks nad sööma tulevad, aga mingi bioloogiline kell on neil ikka, sest nad tulevad

Päike on tugev. Meie nahavärv on täielikult pruunistunud, juuksed lähevad iga päevaga heledamaks. Päike on tugev. Päike on nii tugev, et varjus oli +35 kraadi ja päikese käes ligi 50. Ostsime Perthist pika tee peale šokolaadi ja juustu. Juust lagunes soojas autos erinevateks koostisosadeks, aga oli sellegi poolest söödav. See esimene sulas ära. Hea, et veel aurustuda ei jõudnud. Päike on tugev. Nüüd, kui oleme kauni päikeseloojangu ära vaadanud, liitrite kaupa vett sisse joonud ja veidike õhtustanud, võime mõned karastavad õlled sisse kallata. Siis on ihul hea. Päike oli nii tugev. Ma kahtlustan, et minu aju, kui see lahti puurida, meenutab oma olemuselt meie šokolaadi- nii mõnus pehme ja voolav. Kahju, et sellega muud midagi pole peale hakata..Andres muretses minu tervisliku seisundi pärast, sest ma nägin viirastusi- eessõitvate autode näol. Tahaks kõigest pikemalt kirjutada (pelikanidest ja Kalbarri rahvuspargist ja emudest), aga aju on kuidagi pehme. Ehk homme? Kui päike pole nii tu

Mitmed kogenud rändurid, keda oma reisil kohanud oleme, on soovitanud endale Austraalias auto osta. Vastasel juhul sa lihtsalt ei näe mitte midagi. Pärast 4 päeva autoomanikuna Austraalias võin seda kinnitada. Paljud ilusad ja huvitavad kohad jäävad lihtsalt busside ja rongide marsruutidest kõrvale. Tegin muidugi enne auto ostmist ka veidi eeltööd, et mis masinat üldse osta tasub ja mille jupid on kättesaadavamad. Selgus, et Austraalias on kaks põhilist automarki: Ford ja Holden, Holdenid on muuseas meie Opelitega väga sarnased. Kuna autoaiad küsivad vahendustasu ning backpackerite autod on väsinud, tundus kõige mõistlikuma auto otsimise kohana kohalik ajaleht. Austraalias ei ole auto24 samal tasemel mis meil. Kahjuks. Esimesed kümme kõnet läksid tühja, aga siis näkkas. Ford Falcon Futura, 4.0 ridamootor, 96. aasta väljalase, 1300 dollarit (pisut alla 13 000 krooni). Kauba peale veel kaks tagavararatast ja paar lõdvikut. Igaks juhuks, pikk tee ju ikkagi ees. Esimesel päeval, kui m

Odav punane pakivein hakkab ruttu pähe. Oleme veel selles vallas algajad. Ma katsun selle pähehakkamisest kiiremini kirjutada. Oleme kuskil Kalbarri lähistel rantšos, kus peetakse 47 hobust. Tegime just õhtusööki: praekartulit ja liha, kurgi-tomati salatit selle kõrvale. Maksime oma ööbimise eest 10 Austraalia dollarit (per person) ja saame selle eest rantšos autot parkida, ihu pesta ja toitu valmistada ning seda külmikus hoida. Magamisteenust selle hinna sees ei ole, aga me oleme sellega arvestanud ning kasutame selleks oma Ford Falconit. Pole häda midagi, noored inimesed! Rantšo perenaine käis ja muretses meie pärast, et me ikka auto akna ülevalt veidike lahti jätaksime, sest nemad vastutavad meie elude eest. Tänase päeva jooksul nägime ennenägematuid ja kirjeldamatuid vaateid, kolm emu jooksid üle tee, üks känguru kükitas tee servas, nägime oma silmaga roosat järve (pildilt pole hästi näha, aga see oli sama värvi nagu Viktoria varbaküünedki) ja soolajärve (päris soolane oli!)

Eile hilisõhtul jõudsime oma tripiga Perthist 245 kilomeetri kaugusele Cervantesesse. Kuna jõudsime Cervantesesse päikeseloojangu lõpuks ei ole me veel kohalikke liivadüüne ja maailma vanimaid organisme näinud. See eest on esimese reisipäeva jooksul juba mõned kängurud üle tee jooksnud. Enne ärasõitu tegime suurema sisseostupäeva Ikeas: ostsime endale tekid ja padjad (punase ja musta), mille peal oli täna autos päris mõnus magada, gaasipliidi, panni, nõudekomplekti, mõned vajalikud toiduained, taskulambi, hunnik pisiasju. Pikendusjuhtme unustasime, aga ehk on siin kandis veel suuri asulaid, kus on poode. Vägev on see, et Lääne-Austraalia on nii hõredalt asustatud ja nii tüüühi! See on nii tühi, et kui Perthist põhja poole välja sõidad, siis ei satu tee peale eriti asulaid, inimesi ja teisi liiklejaid. Tühjus. Ruutkilomeetrite poolest on Lääne-Austraalia sama suur, kui Texas ja Alaska kokku. Samal ajal elab sellel alal vaid 2 miljonit, millest kaks kolmandikku elab Perthis. Meie tark Di

Pole jõudnud kahjuks midagi pikka ja põhjalikku kirjutada, et kodused ei muretseks meie pärast kirjutan siiski midagi. Oleme elus ja terved ja söönud. Ostsime kaks päeva tagasi 1996.aasta Ford Falconi ja nüüd sõidame sellega Perthist Darwinisse. Teekond on pikk, aga tee peal on palju põnevaid asju!Spetsiaalsed erilised suured ja karvased tänud heade nõuannete eest lähevad Harryle ja Jaanikale. Naudime!

Väikesest riigist, sellisest nagu Eesti, äraminemine ja teistesse maailma osadesse reisimine ei tähenda sugugi seda, et mujal maailmas kaasmaalastega kokku ei puutu. Eestlased on igas sadamas, igas lennujaamas, igas farmis. Või kui neid seal parasjagu pole, on keegi ikka midagi eestlastest kuulnud: neid on siin nähtud, keegi tunneb mõnda eestlast jne. Meie rahvuseesindajad on maailma peal päris palju laiali. Iial ei tea, kus eesti keelt kuulda võid. Kuala Lumpuri bussijaamast lennujaama sõites valisime juhuslikult kümnest AirAsia transfer bussist just sellise, kus oli üks eestlane. Istusime bussi tagumisse osasse ja hakkasime omavahel rääkima, kui ühtäkki üks mees meie kõrval: "Issand, kas te räägite eesti keelt? Ma pole nii ammu eesti keelt rääkinud." Itimehest Aleksander oli just mitme nädalaselt Filipiini reisilt tulnud ja oli teel Tallinnasse. Londoni kaudu. Tais Phuketis on olemas täitsa üks väike eestlaste kogukond. Kogukond koosneb eestlastest, kes on Eestist Taisse üm

Muru sentimeetri täpsusega niidetud, teed millimeetri täpsusega projekteeritud, läikivad ja hästi lõhnavad lennujaama WC-d, kuhu võiks elamagi jääda, taksojuhid, kes annavad sulle raha tagasi, sest sa oled neile liiga palju raha andnud, palmid detsimeetri täpsusega pügatud, ideaalse välimuse ja kehaehitusega pangatöötajad, kes kiidavad su keeleoskust, täiuslik linna planeering- kõrged hooned kõrgete hoonete kvartalis, vanemad hooned vanemate hoonete kvartalis ja elamud elamute rajoonis, jõgi jõesängis ja päike taevas. Kõik oleks just kui omal kohal. Sellisena näib Austraalia esmapilgul pärast kurnavat lendu. Kui silmad pole veel külma vett saanud ja oled poolunes-poolärkvel. Külm dušš ootab Austraaliasse reisijat esimese poeskäigu, baari külastuse või hotelli broneerimise ajal. Sellel pikemalt ei peatu, sest kõikidel tuleb see ise läbi elada. Oleme oma reisi jätkanud järgmisel mandril ja plaanide kohaselt peatume siin 5-6 kuud. Aga iial ei tea! Kuala Lumpuris hullemaks läinud nõgestõbi

Ding dong king kong hong kong rong kong mong song penang menang gidong sisong minong rong rong rong gibong dedong vivong tupong! Tegemist ei ole mingi uue arusaamatu värsistiiliga väljamõeldud keeles. Need on minu viimased emotsioonid Malaisiast. Nad kasutavad ladina tähestikku ja olen Malaisias viibimise ajal märganud sellist seaduspära, et malaidele meeldib väga -ng sõna lõppu lisada. Ma ei tea,kas need sõnad päriselt ka midagi tähendavad. Aga siin kõneldav keel on tai keelest oluliselt lihtsam: auto on oto, bus on bas, takso on teksi jne. Tegemist on ju siiski endise Briti kolooniaga ja keeles on palju laensõnu. Lisaks sellele oleme täheldanud seda, et malaidel on mingi pikkuse-kõrguse kompleks. Nende pealinnas asub maailma üks kõrgematest lipumastidest, üks maailma kõrgematest teletornidest ja muidugi ei saa mainimata jätta Petronase tornid, mis on siiani maailma kõrgemad kaksiktornid. Ahjaa, sild, mida mööda Penangi sõitsime, oli üks Aasia pikimatest sildadest (13,5 km). Pealegi