Elu mujal maailmas

Tol päeval, kui mul Woolworthsi alkoholipoe assistendi koha intervjuu oli, läks kõik teistmoodi, kui tavaliselt. Olin eelneval ööl halvasti ja vähe maganud ning tuju polnud ka kindlasti maksimumi peal. Otsustasin, et sel päeval keskendun ainult tööintervjuule. Mõtlen läbi, mida ja kuidas ma endast räägin, mis töökogemusi mainin ja mida rääkimata jätan. Sel päeval ei läinud ma oma koristajatööle. Sellepärast, et logistiliselt ning ajaliselt poleks olnud võimalik tööintervjuud ja tööd linna teises otsas kuidagi klapitada. Seega. Ainult tööintervjuu. Hakkasin tööintervjuule minema mõned tunnid varem. Võtsin arvesse need asjaolud, et ma ei tunne linna hästi, ei tea, mis on õige bussiliin selle kandi jaoks, ei tea, kus täpselt asub Hibiscuse keskus, kus mul see intervjuu aset leidis. Väljas oli sel päeval midagi +40 kraadi kanti. Päris kuum oli. Bussi sisenedes tundsin, kuidas mu ninasõõrmed keelduvad bussis olevat hapnikku sisse hingamast. Seal oli räige pahmott- buss lõhnas higi ja

Austraalias asub 2,4% maailma kõikidest mänguautomaatidest (2008.aasta andmed). Samas, kui elanikkond moodustab vaid 0,003% kogu maailma rahvastikust. Raportite kohaselt on 2,1% Austraalia rahvastikust raskekujulised mängusõltlased (293 000 inimest). Ligi 2 miljonit austraallast on "nakatunud" mingil tasemel mängusõltuvuslikku käitumisesse. Keskmine austraallane kulutab aastas hasartmängudele 1000 dollarit. Suurem osa rahast kulutatakse sportlikel üritustel ja kultuuriüritustel. Austraalia osariikidest kulutavad hasartmängudele kõige rohkem Põhjaterritooriumi elanikud. Keskmiselt jätavad põhjaterritooriumlased kasiinodesse, hobuste ja koerte võiduajamistesse ning pokkeriautomaatidesse 1556 Austraalia dollarit. Austraallaste mänguhimu oli näha Perthis- kesklinnast eemal asus suur peo-ja meelelahutuskompleks ning reedesel õhtul olid peokohtadest enim populaarsed pigem mängukohad- kasiinod, kuhu vintis, kuid üliviisakalt riietatud austraallased massidena sisse voolasid. Mina

Andres ei tulegi homme koju. Kuna järgmise vahetuse moodustamisega tekkisid mingid probleemid, pidi ta veel üheks nädalaks jääma. Koju tuleb järgmise esmaspäeva lõunaks. Jutustamiseks meil väga palju aega polnud ja tema häälest võis aru saada, et töö on üsna väsitav ja kurnav. Ma ei imesta: kümme tundi päevas 7 päeva nädalas. Ja niimoodi 21 päeva järjest. Puhkepäevadeta. 210 füüsilise töö tundi. Täpselt ei saanud aru, aga mingid mereelukad (taimed?) olid käed-jalad ära kõrvetanud ning tekitanud jäsemetele vesivillid. Hommikuti pidi olema raskusi kohvitassi käes hoidmisega. Ootan. 

Kuigi mujal maailmas teatakse, et Austraalia sümbolloomadeks on armsad ja pehmed emu ja känguru, siis tegelikult võiks tänapäeval selleks olla juba üks teine loom- vastik ja kärnane aaga ehk Cane toad ehk Bufo Marinus (Giant toad, Marine toad, Cane toad inglise keeles ja saksa keeles Riesenkröte, Aga, Aga-Kröte). Ma ei tea, kui paljud on midagi kuulnud aagast ehk merikärnkonnast? (Tema leviala kaardil) Ma ka enne Austraaliasse tulekut ei olnud temaga lähemalt kokku puutunud. Teadsin, et selline loom maailmas olemas on, muud midagi. Huvi tema järele tärkas pärast isiklikku kokkupuudet kuskil Põhjaterritooriumi ja Lääne-Austraalia vahelisel piirialal. Tegin parasjagu avatud köögis süüa, kui betoonpõrandale hüppas üks suur ja rasvane kärnkonn. Kuna olin eelnevalt näinud tanklates ja muudes avalikes kohtades tagaotsitava aaga reklaamplakatit, suutsin teda tuvastada. Brr, ta nägi tõeliselt jäle välja. Ja kui palju ta sõi? Vahepeal ma mõtlesin, et valguse peale tulnud putukad saavad köö

Ohjah. Ohkan sügavalt ja ei oska midagi öelda. Me alustasime täna hommikul Darwinis asuvate Domino'se pitsaketi majade koristamisega. Austraalias oleku ajal pole ma veel loomaaias käinud ja kui ausalt öelda pole ma sellist loomade paraadi ka kuskil mujal maailmas näinud, nagu seda täna hommikul Palmerstoni linnaosa Domino'ses. Igas suuruses, värvuses, pikkuses ja mõõtudes prussakad vurasid rahumeelselt tainast sõtkuvate, tomatit hakkivate ja hakkliha praadivate pitsameeste ja -naiste ümbruses. Tõelise sümbioosi näide- inimene ja prussakas käsikäes ühel areaalil. Sellest suurest populatsioonist oli mõni kindlasti suitsidaalne prussakas, kes hüppas elu lõpetuseks toiduanumasse. Või näiteks täitsa kogemata, minnes koju, komistas ja kukkus? Lisaks prussakatele ning nende laiale variatsioonile oli Domino'ses märgata ka teisi eluslooduse esindajaid, keda mina, üsna nõrk ja saamatu entomoloog, üldse tuvastada ei suutnudki.  Domino's on sellele saamatule firmale aga ü

Lee, see naine, kellega koos töötan ja kes igal hommikul mind oma auto peale võtab...Ta on väga optimistlik. Ta on hea inimene. Silmadest on näha. Ta käed on tunduvalt vanemad, kui tema bioloogilise vanuse järgi peaksid need olema. Muideks, käed on reetlikud. Kui inimene võib isegi noor ja värske välja näha, siis käed näitavad inimesi tegelikku vanust. Lee on nii umbes 45aastane naine, kes on oma eluga natuke pahuksisse läinud. 16aastaselt põgenes mõrvaliku ema eest, kes arvas, et Lee oleks võinud siia ilma üldse sündimata jääda. Ise k#ppisid ju Lee isaga kaitsevahenditeta, palun vabandust väljendi eest. Kui sa nii väga lapsi ei soovi, siis saab ju sellest hoiduda? Miks sündinud last sellepärast vihata? Ei möödunud palju aega, kui Lee sattus raskesse liiklusõnnetusse (mootorrattaga), mis andis talle terveks eluks invaliidsuse. Valed valikud, koolide pooleli jätmised, noorest peast tehtud rumalused. Ja siin ta ongi: 45aastane, kolme lapse ema, kaks korda lahutatud, üleni armine

Ega selle koristusfirma filosoofia ei seisne ainult selles, et kui läigib, siis on puhas. Kogu selles mõttemaailmas on teisigi tähelepanuväärseid momente, millest ma kunagi kirjutan. ..aga kui ma järgmisel päeval tööle läksin, oli meie meeskonnas juures veel kaks hindut. Üks oli see, kellega mul tekkis vastastikune antipaatia ja üks lihtsalt Arsch. Kahe eelmise nime ei suutnud ma isegi pärast 35 kordust meelde jätta. Järgmisel päeval alustasime kooli juhtkonna kontorite koristamisega. Kuna eelmisel päeval polnud me kontoreid koristanud, siis otsustasin Steve käest igaks juhuks üle küsida, mida ja kui palju ja kui põhjalikult. Mille peale ütles ta mulle, et sa oled ju meil sellise kogemusega koristaja (viitas ilmselt mu "tuunitud" CV-le) ja palus mul poistele tegevusi leida ja tema äraoleku ajal korraldusi jagada. Ah nii siis, neljale hindule tegevust leida? See küll hästi ei kõla. Alguses pugesin ühte kontorisse ja hakkasin kõike, mis vähegi valesti tundus olevat, ko

Käisin just mõnekümne meetri kaugusel asuva Woolworthsi poe ees pangaautomaadi juures üllal eesmärgil sularaha välja võtta. Minu ette trügis aga närviline ja ebastabiilne klient, kes oli tõenäoliselt tänasest Darwini päikesest piste saanud ja ei suutnud millestki aru saada. Endal tal polnud pangakaartigi kaasas! Ta jooksis kaootiliselt kord pangaautomaadi juurde, siis jälle poe ukse juurde, siis tegi paar tiiru ümber posti ja siis alustas oma ringi algusest peale. Siis, kui ma lõpuks pangaautomaadi juurde pääsesin, tegi häbematu klient sellise lükke, et ta hüppas minu jala peale, kergitas ennast uudishimulikult ja tahtis minu kontojääki näha. "Niimoodi küll ei saa, sa häbematu proua tänavarott," ütlesin ma talle sulaselges eesti keeles ja raputasin oma jala pealt maha. Kuigi tõenäoliselt siinsed rotid ei saa eesti keelest aru ja mõistavad ainult inglise keelt. Rott tuli minu jala pealt maha ja jätkas oma amokki jooksmist. Inimesed, kes poest väljusid ja poodi sisenesi

See pilt ja lause käivad originaalis küll Aafrika kohta, kuid tegelikult kehtivad kõikide riikide/piirkondade kohta, mida on valged kristlikud eurooplased omal ajal koloniseerinud (ja mille koloniseerimisega  mingil määral jätkatakse ka tänapäeval). Tõlge: kui tulid valged inimesed õpetasid nad meid palvetamise ajal oma silmi kinni panema, aga kui me sulgesime oma silmad, varastasid nad meie maa. 

Väike samm ühiskonna jaoks, suur samm minu jaoks. Alustasin täna oma MSNi konto sulgemise menetlusega. Bürokraatia on ka IT-lahendustesse jõudnud, ühe klikiga ei saa enam midagi teha. Lubati paari päeva pärast kustutada msni meilikonto, seejärel saan kustuda kõige selle, mis on ajaga üle pea kasvanud, kuid mida ma tegelikult pole kasutanud. MSN ütles mulle oma pealehel, et olen registreeritud alates  26. aprill 2003. a. Kahju küll, aga lähipäevadel, kui minu avaldus ära menetletatakse, lõpetame me suhted.  Kahju pole üldse tegelikult, sest kõikidest kontaktidest suhtlesin vaid 2-3 inimesega ja nendega saab ka muutmoodi suhelda- kõneminut Austraaliast pole teab, mis ülemõistuse kallis. Järgmiseks suureks ettevõtmiseks on võõrutada ennast Orkutist. Suuremas perspektiivis ka Facebookist. Skype täidab praegu väga olulist telefonifunktsiooni, kui Eestis ükskord tagasi, siis tõenäoliselt ei lähe ka seda vaja. Koju tulles võiks kõikidest "pahedest" lahti saada! Orkutiga peaks

Siin on mõned huvitavamad Austraalia päevakajaliste teemade illustratsioonid: CO2, põgenike asüüli taotlemine, tulekahjud, tugev Austraalia dollar, globaalne soojenemine.   

Ma olen tükk aega ennast kogunud. Mõelnud kummast enne kirjutada, kas kirjutada sellest, kuidas töötame (metoodikast) või kirjutada pigem inimestest, kellega koos töötan. Mõlemad on igatahes väga tähelepanuväärsed teemad. Katsun neid omavahel kombineerides mingisuguse ülevaate anda. Tol pühapäeval, enne esimest tööpäeva magasin rahutut und. Mingi ärevus näris hinge, mitmed erinevad küsimused ja mõtted tiirlesid peas: kas saan hakkama, kas mulle meeldib see töö ja kui kaua suudan ma koristajatööd teha, kas ma olen sellega rahul ja kui kauaks suudab mulle selline töö väljakutset pakkuda. Jälle need samad pseudoprobleemid, mis Eestiski, töö on töö, eks? Ärkasin öösel iga kahe tunni tagant ülesse, vaatasin närviliselt kella- et kas saab juba tööle minna? Pärast lõputuna tundunud ööd lõpuks äratuskell ka tirises. Hüppasin äratuskella esimeste signaalide peale ülesse, tõmbasin öö jooksul räigelt higistanud kehale rätiku ümber ja jooksin duši alla. Duši all mõtlesin, et äkki nad saavad a

Australian Government Department of Health and Ageing on loonud sellise omapärase portaali nagu  National Public Toilet Map , kuhu on sisse kantud kõik Austraalia avalikud WC-d. Selle abil saab näiteks teada, et Darwinis on 119 avalikku tualetti ja Sydneys 617. Selle portaali praktilisus ei piirne infoga tualettide asukohast, lisaks sellele on veebil olemas mitmeid muid lisafunktsioone. Näiteks saad registreeruda ja luua "My Toilets" nimekirja. Või planeerides mingit reisi ära planeerida ka WC-peatused.

  Austraalias käinud teavad, et siin on väga populaarsed ümberpööratud maailmakaardid. Mina ise ei olnud varem ühtegi sellist näinud. Austraalias nägin esimest korda.     Miks austraallased selliseid kaarte armastavad? Unique downunder viewpoint with cheeky Aussie humor. Stuart McArthur drew his first South-up map when he was 12 years old. At age 15, after being tormented for coming from the ''bottom of the world,'' Stuart resolved to one day publish a map with Australia at the top. Six years later, while at Melbourne University, he produced the world's first ''modern'' south-up map and launched it on Australia day in 1979. It has sold over 350,000 copies to date.  http://www.odtmaps.com/detail.asp_Q_product_id_E_McA-23x35_A_Contents_E_TAB4

Krt, jälle need konnad on aktsioonis! Nad on päris nunnud: rohelised ja suured ning vägagi sõnakad. Nii kui ma lindistamisaparaadi välja võtan, lõpetavad nad igasuguse krooksumise. Ma ükskord veel lindistan nende paaritumislaulu ära. Nad muutuvad eriti aktiivseks enne vihma. Pea nädal aega järjest laulsid nad nii kõvasti oma laulu...nii intensiivselt, et me ei saanud toas magama jääda. Konnadel oli pidu. Nad on rõõmsad, kui vihma sajab. Meie maja läheduses pole ühtegi tiiki, aga kui Darwinis sajab vihma, siis muutub kogu ümbrus üheks veekoguks. Ja konnadel on pidu. Las pidutsevad. Tegelikult tahtsin teatada, et Andres läks kaheks nädalaks merele- pärlifarmi, kus pole ei televisiooni- ega mobiili- ega ka internetilevi, aga ikka kaldusin konnateemale. Andres tahtis oma tööle saamisest pikemalt kirjutada, aga tunnistas mulle, et ta on natuke elevil, reisiärevus kiusab ning ei suuda oma mõtteid ladusaks jutuks kirjutada. Täna hommikul lendas ta ära.  Andres kirjutas varem: pärlif

  Australia (2008) Armas aborigeenipoiss Nullah ja tema vanaisa filmist Austraalia. Ühel päeval laenutasime kõrvalasuvast videolaenutusest Austraalia päritolu 2009.aasta filmi "Samson ja Delilah" ( filmikirjeldus ), mida näidati ka PÖFFil. Kuna päevad olid tööd ja õhtud tegemisi täis õnnestus meil alles eile see film ära vaadata. Miks see film huvi pakkus? Olin internetist leidnud selle teose kohta palju positiivseid arvustusi ning kuna kogu tegevus toimub ühes aborigeenide kommuunis, arvasin, et see võib aidata mul lahti mõtestada aborigeenide loomuse iseärasusi-omapärasusi. Praeguseni olen aborigeene näinud Woolworthsi ees asotsiaalses vormis karjumas, röökimas ja omavahel nääklemas. Öösiti, kui aken lahti jääb, kuuldub meie tuppa tänavalt nende veidi loomalikku kiljumist. Vahepeal olen mõelnud, et äkki kedagi neist tapetakse? Peaks appi ruttama? Keset ööd tänavale aborigeene lahutama minna pole vist kõige targem mõte. Mõnel korral olen näinud, ku

Tahtsin praegusest elust pikemalt kirjutada, aga töö, mida juba kolmandat päeva teen, võtab mul viimase energiapiisa ja õhtuks on keha ja vaim nii väsinud, et mul ei tule enam sõnad meelde.Esimesest tööpäevast kirjutan lähemalt eesootaval nädalavahetusel. Selle tööeluga peab natuke aega harjuma. Tööle saamine oli puhtjuhuslik-imelik. Pühade ajal saatsin kahte Darwini koristusfirmasse oma tuunitud CV (kus ma keskendusin eelkõige oma rohketele koristuskogemustele, jätsin täiesti mainimata ajakirjandusliku tausta, arvates, et lihttöödele kandideerides ei tule see kasuks:)). Mõne päeva pärast kirjutas mulle koristusfirma juht, et tulgu ma 30.detsembril vestlusele. Vestlus seisnes selles, et tüüp pistis mulle kätte hulga pabereid, mille pidin kodus ära täitma. "Esmaspäeval kell 9.00 alustame," lisas Steve. Jajah, alustame-alustame, miks siis ei alusta, olin ma veidike hämmingus. Seekord jäi mul see pikkade ja pingeliste tööotsingute tunne tundmata, aga ehk saab veel? Nüüd

Mõnikord võib naiste WC-dest selliseid pilte leida. Ma olen tõenäoliselt kunagi bitchy.

Ega teid ei häiri, kui ma jalad seinal kirjutan? Loodan, et mitte, sest nii läheb veri jalgadest pähe ja ei kuskile mujale ning loodetavasti soodustab see protsess minu mõttetööd. Aga ei pruugi.. Maailm on väike, inimesi on tegelikult vähe.Mis sest, et meid, inimesi, on maailmas üle 6 000 000 000 (01/05/10 11:34 UTC oli meie planeedi rahvaarv 6,794,509,794, pean kiiresti kirjutama, rahvaarv kasvab iga sekundiga) ja planeedi pindala on 510 065 284,702 km². Maailm on ikka väike. Esimesena sain teada, et Eesti on väike.Alati kui kohtasid Eestis "uut verd", tundis see esmapilgul täiesti võhivõõras kedagi kelle naabruses olid sa pool elu elanud või kedagi, kes oli su parima lapsepõlvesõbra praegune sõber. Nüüd kuulub ütlus "Eesti on niii väike" klassikaliste väljendite hulka, sest noh, Eesti ongi ju niii (kolme i-ga) väike. Kaukaasia riikide külastuste ajal sain tuttavaks paljude lahkete grusiinide ja aseritega ning veendusin, et paljud minu tuttavad tunnevad ükst

Austraalias olles on mind aborigeenide uskumused, kombed ja kultuur lähemalt huvitama hakanud ning selle üheks huvipakkuvaks ja põnevaks elemendiks on dreaming, dreamtime.   "Dreaming" is also often used to refer to an individual's or group's set of beliefs or spirituality. For instance, an Indigenous Australian might say that they have Kangaroo Dreaming, or Shark Dreaming, or Honey Ant Dreaming, or any combination of Dreamings pertinent to their "country". However, many Indigenous Australians also refer to the creation time as "The Dreaming". The Dreamtime laid down the patterns of life for the Aboriginal people.[2] http://en.wikipedia.org/wiki/Dreamtime   Netiavarustes leidsin Põhjaterritooriumilt pärit videonäite aborigeenide dreaming ´ust. Keda ka huvitab, sellel soovitan vaadata: http://australianmuseum.net.au/movie/Emu-and-the-Jabiru