Elu mujal maailmas

Elu on praegu natuke liiga tormine ja iga päevaga tuleb uusi sündmusi juurde, aga katsun ennast siiski veel Kambodža lainel hoida.  Näiteks jäi mainimata, et Kambodža ööklubides on huvitav rendiäri püsti pandud. Kui sa tahad olla kõva mees, õigemini rikas mees välja näha, aga raha sul selleks piisavalt pole, saad ööklubides kallite jookide pudeleid laua peale laenutada. Et muidu jood odavat kohalikku solki, aga Red Labeli pudel seisab laua peal. Kujutage ette, kui vinge mulje võib see teistele külastajatele jätta?  Kambodžalased on üldse ühed nutikad äriajajad. Näiteks kogu see "ökondus". Iga asi, mis neil riigis turismisektoris enamvähem toimib, nimetatakse ökoturismiks. Teavad, et see sõna kui selline müüb praegusel ajal hullult hästi. Ja nüüd pannakse see igale poole otsa. Isegi sellistesse kohtadesse, kuhu see üldse ei sobi. Lähed näiteks saklasest omaniku peopaadiga Kambodža lõunarannikul kruiisitama, jood ära palju odavat alkoholi, kuulad head muusikat ja snorgeldad

Viimase aja tegemised ja käimised on olnud kui takistuserada. Mingid nähtamatud jõud vist ei soosi ja ei toeta enam meie reisimist? Saime vist kuskil mingi needuse külge, sest ebaõnn järgneb meile täpselt sama teekonda pidi, mida meiegi viimastel nädalatel liigume. Tänasel hommikul, kui pidime Phnom Penhi lennujaama minema, tuli Kambodža pealinna tänavatele paari tunniga maha võib olla ehk isegi aastane sademetehulk. Tänavad nägid sellised välja. Veidike närveldamist, paanitsemist, korraldamist ja ülemaksmist ning jõudsimegi lõpuks lennujaama. Tund aega enne väljalendu.

Päris kindlasti pole Vietnami klienditeenindajatele ja teenusepakkujatele kohale jõudnud see, et kliendi rahuloluks ja hoidmiseks ei ole teda kasulik petta. Kehtib reegel, et täna teenin kaks dollarit rohkem, nii kui nii see turist on homme mujal ja see kas ta kunagi ehk jälle minu teenust soovib tarbida ei ole oluline. Nii palju, kui Vietnamis, ei ole meid mitte kusagil petnud ja petta üritatud. Petmine muutus reisi lõpuosas juba frustreerivaks ja tekitas lausa tülgastuse selles riigis levinud teeninduskultuuri vastu. Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest. Tavaline on, et restoranis arv

Enne Kambodžasse reisimist ei teadnud ma üldse, et Phnom Penh on pedofiiliaharrastajate lemmiklinn Aasias. Nüüd siis tean ja vaatan ülimalt kahtlaselt igat valget meest, kel käevangus nooruke Kambodža tüdruk. Ja selliseid tegelasi siin kandis täitsa jagub.  Kuna lasteahistamine ja prostitutsioon on riigi üheks suurimaks probleemiks, on Kambodžas lääne heategevusorganisatsioonide ning mittetulundusühingute abil välja töötatud eraldi pedofiiliateemaline hädaabi number ja süsteem..et kui näed midagi kahtlast, siis tuleks kohe raporteerida.  Aga sellegi poolest. Riik on korrumpeerunud ning raha loeb. Asjad, mis toimuvad pimedates bordellihüttides jäävad avalikkusele teadmata ning lasteahistajad tihtipeale karistamata.  Kuna Hiina ärimehed maksavad lapse süütuse võtmise 400-1000 dollarit (pidi olenema lapse välimusest ja kui heleda ning pehme nahaga ta on), siis turgu jätkub, kuna vaesuses virelevad vanemad müüvad vabatahtlikult oma lapsed bordellidesse seksorjadeks.  Tavaline taks pidi

Meil on tegelikult juba pikemat aega üks asi hingel olnud.  Oleme seda oma lähedaste ja sõprade eest osavalt varjanud, aga nüüd enam ei saa. Tõehetk.  Peame tunnistame, et me oleme ainsad inimesed siin planeedil, kes Kambodžas reisides ei lähegi Siem Reapi  Angkor Wat i imetlema.  Mõelge selle ülestunnistuse peale, mis tahate, aga sellistest turistilõksudest ja "must see" asjadest on meil täielik küllastumus.  Jaa, tegemist võib-olla maailma ajaloos väga olulise arhitektuurilise mälestisega, aga..nii khmeeride arhitektuuri fännid me nüüd ka pole. Ja pealegi, häirib see, et kõik arvavad, et Kambodžas pole peale Angkor Wati midagi muud vaadata.  Esimeste siinoleku tundide ajal küsiti meilt umbes 150 korda, kuna me Angkori lähme.  Vaat ei lähegi. Sest juba küllalt nähtud seda, kuidas hirmkalli raha eest saab veel kümne tuhande trügiva turistiga ühes kohas viibida, igaüks püüdmas leida parimat nurka, positsiooni, kohta ning võimalikult "ehedat" olukorda pildist

Kena välimuse ja nukunäoga, pikkade suurte lehmaripsmete ning peaaegu musta värvi silmadega, peenikese piha ning pikkade saledate säärtega mongoliidsest rassist pärit tütarlaps niheleb lennujaama toolil. Noh, ikka sellise välimusega naine, kellele vaataks isegi tänaval järgi ning võib olla sobivuse korral kosiks ka, kui meessoost oleks. Nileheb ja niheleb, vaatab närviliselt väljumislendude tabloole ning avab oma passi..ning niheleb edasi. Välimuse järgi võiks öelda, et tegemist on 16-18aastase tüdrukuga. Aga oh ei, tõenäoliselt on ta vanem. Sõrmus on juba "õiges" sõrmes. Aasia naiste puhul ei saa kunagi aru, kui vanad nad on, sest kõik näevad 16-18aastased välja. Niheleb ja näpib närviliselt oma bordoopunast passi ning piletit selle vahel. Iga ooteminuti tagant avab oma passi, vaatab oma pilti selle sees, lehitseb seda ning sulgeb kaaned taas. Iga teatud aja tagant kordab sama tegevust. Nagu ei usuks oma silmi. Nagu oleks suur ja tähtis asi. See pass. Teda ümbrit

Head sõbrad, Kirjutan Teile pärast rikkalikku õhtusööki, geograafiliselt asun kirjutamise hetkel Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Pöördumise Teie poole ajendas minu tänane õhtusöök.  Mõistatasime siin kahe peaga, mida ma täna õhtuks sõin.  Mõistatasime korra ja kaks, kolm...aga ei suutnud välja nuputada.  Pärast kultuurirohket päevakava läksime õnge "Happy Hour" sildi peale, mis lubas 0,5dollarilist õlut kella 16-19 ning maandasime oma rasked taguotsad sellesse jõeäärsesse tsiliviliseeritud pubisse.   Tellisime õlle kõrvale ühtlasi ka õhtusöögid. Andres võttis kala ja kuskusi. Mina tellisin "Special" rubriigist kartuli koos sealiha-parmesani ja juurikatega. Viimast toidupoolist maitstes selgus, et tegemist polnud sugugi sealihaga.  Liha oli valge, pehme, meenutas linnu oma, kuid maitses nagu lamba-või kitseliha.  Maitses tugevalt kasuka järele.  Küsisin teenindaja käest, et vabandust, keda ma söön? "Siga, kindlasti siga," veenis ta mind oma kav

Meie kolmenädalane Vietnami reis hakkab täna otsakorrale jõudma. Juba paari tunni pärast läheme Hanoi lennujaama, kust lendame Saigoni. Hanoist Saigoni lendame uhiuue lennukompaniiga, mis tegi oma esimesed lennud alles paar päeva tagasi. Hea õnne korral põrutame juba täna õhtul edasi naaberriigi Kambodža pealinna. Kolm nädalat on olnud vaevu-vaevu piisavad, et tutvuda Vietnami põhikohtadega (märgitud kaardil).  Vietnami pindala on Euroopa mastaapides võrreldav Prantsusmaa pindalaga ja rahvaarvult on tegemist Saksamaast suurema riigiga. Et mõelge ise. Saigonist Hanoisse on umbes 1600 km. Suur riik, mis sest, et see Eestist Aasia suurriikide kõrval kääbusena paistab.  Tegelikult on seoses Vietnamiga veel palju mõtteid ja elamusi vahendada, aga kirjutame kõigest lähemalt juba siis, kui saame aega maha võtta ning rahulikult laua taha istuda.

Nha Trang on troopiline Lõuna-Hiina mere äärne linnake, kus elutseb oma Tallinna täis inimesi. Turismisektori kiire areng ja sellega kaasa voolav "lihtne raha" on kuurortlinna toonud külaelanikke ümbruskaudsetest provintsidest. Kõik kohalikud on suurettevõtjad: kes lehvitab palmioksa  rannas lebava valgenaha heaks, kes mudib väsinud reisiselli lihaseid, kes pakub muidu intiimteenuseid ja kes raseerib pikaks kasvanud karvu naispäkkerite jäsemetelt. Nha Trangile ennustatakse lähiaastatel Pattaya-saatust. Nha Trangist on juba saanud jõukate venelaste lemmikum sihtkoht Vietnamis. Odav alkohol ja kirev ööelu, palju lahkeid slaavituriste, venekeelsed menüüd, poed, teenindus. " U nas jest russkoe menu " ilutseb kõikide restoranide ustel.  Kuigi võrreldes Pattayaga on Nha Trang aga ikka veel väga tagasihoidlik. Vietnamlased keelduvad järjekordselt tunnistamast Nõukogude Liidu lagunemist ning ikka ja jälle "registreerivad" meid kui venelasi. Isegi riigi üks suure

Iga kord, kui me midagi füüsiliselt väga väljakutsuvat ette võtame, mõtlen ma poole tee peal, et kurat selle sama raha ja aja eest saaks mingis hotellist luksust nautida ja päikese käes peesitada, nüüd oleme omadega siin poris, külmas ja märjas ning kedagi peale enda pole süüdistada ka.  Fansipani vallutamise idee tekkis meil üsna ootamatult. Kõigepealt mõtlesime, et veedame kolm päeva Halong Bayd avastades ja merel kruiisides, kuid siis selgus tõsiasi, et Halong Bay on üsna ülehinnatud vaatamisväärsus ning otsustasime prioriteedid ümber seada. Tegelikult tahtsime puutumatusse loodusesse põgeneda, kus ei ole selliseid turistidehorde, nagu igal pool mujal Vietnamis. Teadsime, et Fansipani seiklust võtsid ette väga vähesed.  Fansipan on Himaalaja mäestiku pikendus, mis asub Hoang Lien Son ahelikus. Fansipan on Vietnami ja Indohiina kõrgeim tipp, mis geograafiliselt asub Vietnami põhjaosas. Selle tipust näeb Hiina ja Laose riiki. Et tipp on üsna piiräärne. Kõiksugused reisijuhid, mid

Eile varahommikul saabusime Vietnami pealinna Hanoisse. Pärast kilomeetrite- ja tundidepikkusi jalutuskäike 25-kiloste kottidege suutsime endale hotelli leida. Ei tea milles asi, tõenäoliselt on Hanois nii palju rahvast selle pärast, et linn sai äsja 1000aastaseks ja seda tähistati väga uhkelt, isegi mitu välismaalast sai ilutulestikus surma.  Nüüd veel nädal aega Vietnami. Viimane nädal on sisustatud Vietnami kõrgeima tipu vallutamise ning paadimatkaga. Siis Kambodžasse.  Kuidas siis on? Ütleme nii, et kolm nädalat on olnud vägagi proovilepanevad, kõikidest muljetest ja emotsioonidest kirjutame, kui elu läheb stabiilsemaks ja kirevad tunded veidi settivad.  Koeraliha pole veel proovinud, maoverd pole veel joonud. Muideks, juba mujal Vietnamis nägin koerapuure, kuhu olid nad ühte kümnekesi topitud (nagu kanad). Koeri korjatakse tänavalt kokku ja viiakse peenematesse restoranidesse, kus thit chod gurmeedele serveeritakse. Põhja-Vietnamis pidi koeraliha eriti populaarne olema. Oleme

Ho Chi Minhist põhja suunas asuvat Dalati nimetatakse igavese kevade maaks, kohalikud kutsuvad seda ka Le Petit Pariseks. Linn asub 1500 m kõrgusel ja seetõttu valitseb selles omapärane "alpiline" ning jahe kliima. Kui keskmisele vietnamlasele sümboliseerib +20 ja alla selle jahedust, kargust, siis keskmisele suhteliselt hästi külma taluvale eestlasele tähendab see hoopiski mõnusat suveilma. Nii me kõndisimegi Dalati tänaval, kui veidrikud, lühikestes suveriietes läbi "külma" ilma. Kohalikud olid ennast peitnud kasukatesse, tagidesse, vooderdatud jopedesse ja vaatasid meid suurte imestunud silmadega. Lastele mähitakse siinses kliimas ümber pea selline sall-müts, mis varjab peaaegu kogu ülekeha, jättes sellest välja vaid rosinakarva silmapaari. Koloniaalajastul, kui veel prantslased Vietnamis reegleid dikteerisid, oli Dalat ja selle ümbruskond prantslaste põgenemiskohaks Saigoni huugava päikese eest. Siin panidki nad esimestena oma kapsad ja porgandid kasvama, na

Selgus, et vanasõna "ära hoia mune ühes korvis", järgimine ei ole alati efektiivne. Mõned päevad tagasi otsustasime riskide maandamiseks paigutada oma sularaha erinevatesse rahakottidesse. Eile, kui minu dongid olid otsa saanud ja ma Viktoria rahakotist lisa võtma hakkasin, tabas meid üllatus. Rahakott oli kuidagi eriti õhukeseks jäänud. Nelja miljoni dongi asemel oli seal alles vaid kolmandik summast. Kuidas küll selline asi juhtuda sai, kus ja millal? Oleme ju kursis, et vargused on Vietnamis igapäevased ja väga levinud. Et see nii professionaalseks on arenenud, me ei teadnud. Tõenäoliselt kasutavad Vietnami vargad kvantteooria edasiarendatud võimalusi ja raha ning väärtuslikud asjad lihtsalt haihtuvad turisti kotist ning ilmuvad siis jälle vargapoisi kotis uuesti. Aga vargal oli süda olemas, sest ta jättis meile pea kolmandiku summast alles. Hea varas sedapuhku. Meie endi poolt läbi viidud juurdluse käigus selgus, et vargus pandi toime kas hotellis või bussis, peatu

Selline nägi välja Phu Quoci üks põhimaanteedest pärast väikest vihmasadu. Ütleme nii, et veel täitsa sõidetav ja teiste teelõikudega võrreldes täitsa heas seisukorras. Ühel hetkel leidsime end Andresega arutlemast teemal, kas tegemist on teega või kasutatakse seda puudest ja võsast vaba ala mingil muul otstarbel. Kaarte ei saanud ka üldse usaldada, sest kõik kolm näitasid hoopis erinevaid asju, erinevates kohtades ja väga suvaliste distantside järel. Vahepeal mõtlesime, et peaks Phu Quoci ise kaardistama hakkama, sest eelnevad kaardistajad olid saamatud.  "Ei, ei, ära sõida mööda seda, see on hoopis kuivanud oja säng." "Kallis, ma arvan, et see on ikka see tee, mida me otsime." "Paistab rohkem nagu mingi kuivenduskraav." "Äh, ikka peaks tee olema, aga seda mööda ei sõide keegi eriti." "Ma arvan, et talumehed ajavad siit loomi põllule."  "Mina arvan, et vihmaperioodil on siin hoopis jõgi või oja." "Tee, mis tee, ainult

See, kuidas Vietnamis teid ehitatakse, on üks suur mõistatus. Kes küll otsustab, kuhu ja milline tee ehitada? Enamik Saigonist edela poole viivast "kiirteest" on läbitav teosammul. 248 kilomeetri pikkuse lõigu läbimiseks kulub bussil 7-8 tundi. Tuhanded motorollerid ja suitsevad vanad veoautod, enamik Vene ja Hiina toodang, blokeerivad regulaarselt bussi tee.  Tee on kohati nii kitsas, et kaks vastassuunas sõitvat veoautot vaevu üksteisest mööda mahuvad. Karjuv vajadus oleks neljarealise tee järele. Aga mida pole seda pole. Meile suureks üllatuseks avastasime, et keegi poliitbüroost või plaanimajanduse komiteest või kuidas iganes neid riiklikke institutsioone siin nimetatakse, otsustas neljarealise tee hoopis Phu Quoci saarele ehitada. Saareke on umbes poole väiksem Hiiumaast ja geograafiliselt täielik ääremaa. Muidugi on tore ja regionaalpoliitiliselt vägagi otstarbekas, et ka äärealad korraliku infrastruktuuri saaksid, aga neljarealine kiirtee on ikka pisut liig. Tee e

Phu Quoc on Vietnami kõige suurem saar. Eesti mastaapides arvestades on tegemist Hiiumaast umbes poole võrra väiksema saarega ning 70% saare pindalast võtab enda alla rahvuspark.  Kohalikud elanikud, keda saarel on 85 000, teenivad elatist kalapüügiga, kalakastme valmistamisega ( fish sauce ehk nuac mam , mis asendab Aasias tihti soola) ja kasvatavad  saare üsna savi-liivasel viljatul mullal musta pipart.   Kuna Phu Quoci näol on tegemist väga suure turismipotentsiaaliga saarega, siis tõenäoliselt hakkab aastatega ühe enam kohalikke teenima elatist turismisektoris. Me saabusime Phu Quocile läbi Rach Gia. Rach Gial on üsna hea ühendus 115 km kaugusel asuva saarega. Omades eelnevaid kogemusi Aasias praamidega liiklemisel olime positiivselt üllatunud, kui meie sõidukiks osutus moodne ja kiire katamaraan, millel polnudki nii väga ulmeline hind. Kõigest 13 USD-i ja 2,5 tundi sõitu. Ja olime paradiisis. Peaaegu kahekesi. Phu Quoc on teistmoodi saar, kui Indoneesia või Tai saared, millel

Rach Giast, kus paistis kuum ja kõrvetav päike, temperatuur ulatus keskpäeval varjus oma +34 kraadini, otsustasime liikuda Vietnami saarele Phu Quocile.  Rach Gia on mõttetu ülerahvastatud linnake, mis paikneb Ho Chi Minhist 250 km kaugusel ja kus elab umbes kahe Tartu täis inimesi. Asudes ise mere ääres polnud selles linnas ühtegi arvestatavat juurdepääsu merele. Ja kui me lõpuks ühe juurdepääsu leidsime, oli meri tõkestatud söödava ja mittesöödavaga, põleva ja mittepõleva, laguneva ja mittelaguneva prügiga. Tundus samas, et kõik mereäärsed alad olid erastatud ning käimas oli hoogne resortide ehitus. Selleks, et merelt veidi maad võita, olid kohalikud merele ette ehitanud prügist barrikaadid. Hiljem lugedes saime teada, et Rach Gia on üks Vietnami eesrindlikke linnasid merelt maa võitmise kohapealt, nimetatakse seda "lan bien" projektiks.  Pealegi tekkis meil Rach Gias väike reesuskonflikt kohalikega. Proovisime vietnami keeles, proovisime inglise keeles, proovisime keha

Pärast mõnepäevast resideerumist tolmuses ja kärarikas Ho Chi Minhis otsustasime põrutada lõuna poole. Lõuna pool asub Vietnami kõige viljakam ja tootlikum piirkond, mida tuntakse maailmas Mekongi delta nime all. Väidetavalt tuleb pea kogu Vietnami riis just sellest piirkonnast.                       Mekongi jõe delta paadimeestel on peaaegu alati vähemalt üks naine pardal Muideks, Mekongi jõe delta võtab enda alla umbes sama suure pindala, kui Eesti. Kinnitamata andmetel on Vietnam just tänu sellele põllumajanduspiirkonnale maailma üks suurimatest riisieksportijatest, teisel kohal pärast Taimaad. Deltas toodetakse rohkem riisi, kui Koreas ja Jaapanis kokku.                                                        Shelli piraattankla keset deltat Mekongi jõgi ise, mille deltas lõuna-vietnamlased nii aktiivselt põllumajandust peavad ja aastas vähemalt kolm saaki saavad, saab alguse Tiibetist, voolates läbi Hiina, Birma, Laose, Tai, Kamdoža suubudes Lõuna-Vietnamis Lõuna-Hiina merre.