Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2011 postitused

Jõulutulesüda

Mees: "Ma armastan sind nii palju, et võin sulle isegi jõulutuledest südame teha." Naine: "Hehe, seda sa võid jah." Mees: "Päriselt võin!" Naine: "Aga tee siis!" Mees: "Kuhu ma südame teen?" Naine: "Tee akna peale, siis kõik näevad, et siin elab armastus." Mees: "Akna peale on raske, seal on ribikardinad, teeme seina peale." Naine: "Teeme." Pärast 20minutilist askeldamist noa ja meditsiinilise plaastiga (tavaline teip ei jäänud selle seina külge), väikest vaidlust, milline see õige süda tegelikult välja näeb, suutsid mees ja naine luua tõelise kunstiteose. Mees: "Süda ei tohi kandiline olla." Naine: "Nüüd sai küll haiget saanud, ära plaasterdatud süda."

Balaclava: elamused Melbourne´i Vene poest

St Kilda kõrval asub selline linnaosake nagu Balaclava. Kuulsin kunagi, et kogu Melbourne´i slaavlaste elu käib selles rajoonis. Et suured diskod, slaavipärased peksaandmised-kaklused, Vene poed, söögikohad asuvad sealses ümbruskonnas. Vene maffia pidavat seal tegutsema ja kui elu elada tahad, sealjuures kirevat elu, siis koli Balaclavasse. Kuigi meie kodust on see vaid mõned trammipeatused linna poolt edasi, polnud me eilseni sinna sattunud. Siis kuulsime jällegi Kaarlilt ja Marilynilt, et seal ühes Vene poes on musta leiba, tatart, kohukesi ja muud rariteetset kraami saadaval. Võtsime ennast kokku ja läksime Balaclavat avastama. Täpselt me siiski ei teadnud, kus see Vene pood asub ja palusime teejuhiseid Marilynilt. Marilyn oli lahke abistama ja ütles: "No seal on üks sild, mille peal on kalad ja merineitsid ja see pood asub sillast paremal. Sellel poel on üks suur aken ja uks, akna peal on leivad." Niimoodi me selle poe ülesse leidsimegi. Tõepoolest, raudteesillal olid

Minu prints

Eile pärast tööd ühele kohtumisele kiirustades ja enneaegselt kohale jõudes, leidis aset üks veider juhtum. Ootan siis pargipingil istudes kokkusaamist, kui kuskilt maa alt ilmub välja ligi 2 meetri pikkune, pikkade küüniste ja puntras juustega mees, vanust tal midagi 30-35 vahel. Hullumeelse pilguga, ise vist just prügikastist välja tulnud. Riided haisevad ja küünealused nii mustad, et minesta ära.  (Vestlus toimub muidu inglise keeles, aga vahepeal ütlen mõningaid lauseid eesti keeles) "Oo, printsess, kas sa oled vallaline?" kummardub ta minu ette ühele põlvele. Sirutab oma pikad käed minu suunas ja üritab mu kätt rabada. "WTFAAA? Kas ma näen vallalise moodi välja?" üritan teda kortsus ja kurja näoga eemale peletada. "Kui oled vallaline, siis tule mulle naiseks!Ma olen sind pikalt jälginud." "Mida kuradit, ma ei ole vallaline" ütlen kõvasti eesti keeles, mööduvad inimesed vaatavad mind imelikult, sest mees tahab mu kätt suudelda.   "Ku

Etendus Melbourne´i Eesti majas

Laupäeval käisime (15.01) Melbourne´i Eesti majas "Meri ja Orav" vaatamas ja kui oled juba pikemalt Eestist eemal viibinud, siis eestlaslikult minimalistlikud ja üsna emotsioonivähesed dialoogid pakuvad päris palju naljavälist nalja. Kivinäod sellised. Igatahes, Nuter ja Vaarik said oma tööga suurepäraselt hakkama ja 20-dollariline pilet tasus ennast igal juhul ära. Natuke imelik kui mitte öelda, et täitsa veider oli teatrietenduse autorite lavale tulemine- Kivirähk ja muud asjapulgad astusid sõnatult Eesti maja (mis oma olemuselt meenutab keskmist valla kultuurimaja) lavale, tegid sama sõnatult ja emotsioonitult kniksu, võtsid vastu neile kingitud bumerangid ja lahkusid. Kui ma õigesti aru sain ja mäletan, siis ei öeldud isegi tere. Tere võiks ju ikka öelda, kui nii kaugelt tuled! Leevendab pinget ja lahustab piinliku vaikusemomendi ära. Eriti veel sellises intiimses keskkonnas, kuhu tuli kokku vaid poolsada pead. Ah, mis seal ikka. Eestis tänaval ei ütle sulle isegi tutt

R2 saade Filipiinidest

Sisustasin oma laupäevase varahommiku R2 "Reisipalaviku" Filipiinide teemalise saate kuulamisega . Ma tegelikult ei tahaks seda teistele Filipiinidele reisivatele inimestele soovitada, sest sellisel juhul raiskad koguni 112 minutit oma elust ära, aga samas kui Aasias pole ikka üldse käinud ja arvad, et sealsed inimesed elavad veel koobastes ja räägivad aafrika keelt, siis võib see saade isegi täitsa hariduslikku aspekti omada.  Ma muidugi ei saa aru, kuidas Genka üldse seda saadet juhib, suht ebaõnnestunud on ta selles rollis ja miks selliseid inimesi saatesse kutsutakse, kes ei oska eetriaega millegi huvitava-juurdeandva-põnevaga sisustada, vaid räägivad sellest, kuidas ei peaks teksaseid ja kingi puhkusele minnes kaasa pakkima ja WIFI-t ei pruugi ikka igal pool leida?  Võib olla ma olen lihtsalt liiga nõudlik.  Ma ei tea, tase on ikka täiesti olematu, vajaliku-kasuliku-HUVITAVA informatsiooni protsent 112minutilises saates venitab hea juhul 2 välja. Vähemalt muusika on hea

Siit ei leia porri, ära kliki

Kõigepealt: kõige kuumemad ja kirglikumad tervitused lähevad neile, kes klikivad vähemalt kord päevas kõikvõimalikel linkidel stiilis "Oi, vaata p#rse on ka nüüd Facebookis" ja "Nii suured tissid- kas tõesti võimalik?", "See on uskumatu, et tal nii suur on" ja "Blonde cheerleader chick in outdoor orgy".  Lausa tulikuumad tervitused on suunatud aga neile, kes teevad seda kõike tööl olles!  Ujee, beibi. Teiseks ja ka kolmandaks. Ilmateadlased ütlevad, et praeguse Austraalia niiskuse ja üleujutuste taga on selline nähtus nagu La Niña , mis on vastupidise efektiga, kui El Niño ja valitseb pärast seda, kui El Niño on talle koha vabastanud ( A new La Niña episode developed quite quickly in the eastern and central tropical Pacific in mid-2010 , and lasted at least until early 2011 ) Austraalia üleujutustega seoses koguvad paljud suured organisatsioonid ja firmad annetusi, nii on juba Andres saanud oma firma annetuskassasse raha panna (firma paneb veel

Vihmane Melbourne

Juba nädala algusest on Melbourne´is selline Darwini kliima olnud- tohutu niiskus ja kuumus üheskoos. Esmaspäeval ja teisipäeval jäi vihma tõttu meie trennitund ära ja täna otsustasime vihma kiuste oma 8kilomeetrise ringi ära teha. Alguses tibutas veidike, poole peal vihmasadu hoogustus ja kui koju jõudsime..jäi vihm muidugi mõista järgi. Siinne praegune vihm on soe ja pehme, selline poolmagus (see võis mulle, kui januselisele trennilisele tunduda ka) ja tuleb otse alla, imepisikeste piisakedena.  Mulle meeldib vihmane ilm! Kogu pargi alaline elanikkond tundis sellest vihmast tõelist rõõmu. Pingviinid seisid järve kaldal ja vaatasid kõrgustesse-kaugustesse väga sügavamõtteliste nägudega (ja meie mõtlesime, et kuidas pinkud sinna said), valged suured papagoid olid mutimullahunnikud kõnniteede äärde kuhjanud, võrreldes omavahel mullast saadud saake tegid nad harakatele omast kisa-häält (minu meelest võiksid papagoid küll veidi tasakaalukamad ja intelligentsemad linnud olla). Imelik to

Austraalia üleujutused ja Iraani lennukatastroof

Üleujutused Queenslandis on püsinud uudisväärtuslike ja aktuaalsetena juba päris tükk aega.  Tänased õhtused uudised näitasid Queenslandi linnast Toowoombast sellist videot .  Päris-päris karm.  Ja Iraani sanktsioonide-lennukatastroofi seostest ka natuke.  Andres ütles, et ka neil Melbourne´i osakonnas on keelatud Iraanist tulnud saadetistega tegelemine ja nende käsitlemine, saadetised peab otsekohe tagasi saatma. Juba 4-5 aastat tagasi keeldus Airbus Iraanile lennukite müümisest. Samas ei tarni kaks põhilisemat lennukitootjat (Boeing ja Airbus) Iraani lennukompaniidele ka varuosasid. Eks ta kuidagi teiste riikide kaudu varuosasid ikka vast saab, aga..noh jah.

Kust need lapsed ikkagi tulevad ja miks smooth-head blobfish sellise näoga on?

Tänase päeva jooksul saime teada: #et ma olen peaaegu kümme korda väiksem, kui hiidkalmaar ja kordades ilusam, kui smooth-head blobfish (pildil) #et haidel on ühe hambakihi all veel umbes viis hambakihti (kes teab kui palju neid tegelikult kokku on) #et minu ja box jellyfishi mürgisuseastmed on täiesti võrreldavad! # kuidas ikkagi neid lapsi siis tehakse (saime palju uusi võtteid ja teadmisi vaadates ühte üsna perverset illustratiivset reproduktsiooninäitust paljaste meeste ja naistega, laste ning noorukitega. Nägime filmi, kuidas tumelilla valgeaine kihiline beebi ema seest välja tõmmatakse ja kuidas talle see tegelikult üldse ei meeldi) #et meil on mõlemal tõsine neoroloogiline konditsioon (sest me ei tohiks selle mustade viite supist samavärvilisi kahtesid näha, aga meie mõlemad nägime) ja seda peaks ravima! #vaatasime vaimuhaigete ja suitsiidi teinud inimeste maale #nägime iidset "meeste tervise" kontrollpukki #et lisaks kassi-ja kassiarmastusele, mingisuguse jalgpalli

7.jaanuar

Iga kord, kui ma hommikul Postimeest loen ja seal TTÜ reklaami näen, kuidas tudengist otse tippjuhiks saab, läheb mu hari punaseks. Eesti on minu meelest juba need ärikorraldajate ja tippjuhtide, kinnisvaramaaklerite jms faasid läbi käinud, aga lastele (sest keskkoolist tulnud on õiguslikus mõistes küll täiskasvanud, aga ikka veel täiega lapsed) tehakse ikka ajupesu, kuidas pärast bakat saad vägesid juhatama. Miks küll? Haridus pole ainult äri minu meelest, aga ma olen p¤rs¤kukkunud idealist kah. Muidu meil käed käivad ikka varrukast läbi ja hommikuti juuakse siin maal kohvi, teadmiseks laiema silmaringiga inimestele, et uputused pole üldse Melbourne´i kandis (üks üle Eesti riigi tuntud ajaleht kirjutas aastavahetusel, et üleujutused on Melbourne´i kandis) ja meil on hoopis suvine kuiv ilm.  Vabal ajal planeerime nädalavahetusi ja riigipühasid kinni, seega, kui teil on planeerimisega probleeme, siis võite meie poole pöörduda küll. Planeerime teie aja nii kinni, et... Praegu prak

2011

Uuel aastal uutesse kõrgustesse, avastamata paikadesse, tundmatutesse inimestesse sukelduda, proovida seni proovimatut, õppida ja unustada, urguda ja paljuneda, kolida kokku ja lahku minna, kiruda valitsust ja taaskord valima minna, leppida olemasolevaga ja võidelda ellujäämise nimel, võtta vabaks päeva, kaks või isegi kolm, süüa ja seedida, haigestuda ja terveks saada, kehakaalu suurendada ja ümbermõõtu vähendada, kallistada karvaseid ja kirjutada sulelistele, tunda rõõmu sügisesest jäisest horisontaalvihmast ja hullata lumes, tantsida jalad villi ja magada padi näkku, näha halvas head ja mõnikord ka heas halba, sukelduda tundmatusse vette selg ees, lugeda kaasahaaravat raamatut ühistranspordis, nutta ripsmetušš laiali samal ajal valjult naerdes, suudelda jõehobu pimeda kinosaali viimases reas, näpistada kaaslast käest ja hõigata "see on päriselt, me ei maga!", juua supermarketi pudelivett siira usu ja lootusega, et see on "eluvesi", musta kassi üle teed minemas nä