Elu mujal maailmas

Kõikidele kaasaelajatele rahustuseks ütleme, et elasime õnnelikult üle Melbourne-Darwin-Manila-Puerto Princesa lennud ja istume praegu lõõgastunult palmi all.  Andres tarbib San Migueli ja minul on klaasis oranž "Catch me". Muidu võiks öelda, et esimese laksuga leidsime oma paradiisi, suhtlesime juba kõikvõimalike juhtidega ning homme edastame oma lõplikud nõudmised-vajadused.  Koht on väga vahva ja eemal linnamürast, kärast ja inimestest, ümberringi kaljud, mäed, džunglirohelus ja soe meri. Imelik on ainult mõelda, et elekter toodetakse siin generaatoriga, aga WIFI on isegi kalatiigis olemas! Andres siin paneb oma telefoniga laike minu staatusele. Lõppude lõpuks saan ka mina teada, mis talle päriselt meeldib (tegelikult poeb, raibe).  Homme magaks sisse, läheks merre ujuma, sööks krabisid hommikusöögiks ning jooks peale  värskelt pressitud mangomahla! Saadaks neile, kes meie nimesid veel mäletavad, isegi postkaarte! :)

Häbiväärne lugu, aga mul pole olnud aega, et ennast põhjalikumalt kurssi viia, mida minu ringkonna kandidaadid on seni teinud ja mida minu hääle eest lubavad ära teha .  ID-kaart ja -lugeja istuvad ootevalmis, et oma töö ära teha.  (Tundliku lugejate ees vabandan juba ette, et selles poliitikateemalises tekstis võib esineda ebatsensuurseid väljendeid, mis on ainsad sobivad sõnad kirjeldamaks suhtumist teatud parteidesse ja isikutesse). Olen neid vaadete-teste teinud küll, aga neid tegematagi tean, et oled tugevalt sotsiaademokraatlike vaadetega, aga Eestis pole kahjuks selliseid sotsdemme, kes võiksid minu huve ja vaateid Riigikogus esindada. Õnneks on mulle siiski Eesti sotsiaaldemokraadid nüüd mitmeid kordi sümpaatsemad, sest nende juht vahetus. Sellegi poolest on nad liiga palju sitta endale kaela tekitanud.  Kui valida lastakse, siis olen ikka oma hääle iga kord andnud. Valitagu kohalikku omavalitsust, parlamenti või Euroopa saadikuid. Ühe korra hääletasin Roheliste poolt. See

Hullumeelse nädala lõpetuseks läksime eile kinno, Hoyts on üks esimesi kinosid, kes siin pool maakera filmi "The Way Back" linastasid. Saal oli peaaegu tühi ja saime üsna rahulikult oma hiinakast kaasa haaratud õhtusööki nautida. Ootused olid väga kõrged, sest filmi reklaamis ja aitas valmistada National Geographic, üldse temaatika läheb hullult korda ja minu meelest Nõukogude Liidu ajalugu on äärmiselt vähe kajastust leidnud.  Kui ma hilisteismelisena Anne Applebaumi "Gulagi" lugesin, siis mõtlesin, et kuidas, kurat, kuidas? Kuidas on võimalik miljoneid inimesi niimoodi taga kiusata? Kuidas nad ei organiseerunud? Kuidas oli võimalik, et üks peast soe vend kontrollis miljonite teadvust? Film muidugi sellistesse keerulistesse küsimustesse ei lange, jääb üsna pealiskaudseks. Oh, kogu selle filmi häda vist ongi pealiskaudsus? Aga samas lohutan ma ennast sellega, et parem pealiskaudne ja naiivne film, kui üldse filmi poleks.  Okei, kui kogu film oleks fokusseeritud

Aasta Vabariigi päeva puhul võiks jätta nõmedad ja madalalaubalised kommentaarid rahvuslikkuse ja teiste rahvastega koos elamise (eelkõige võimatuse) teemal enda sisse mädanema. Ole loll, aga istu vaikselt oma nurgas ja ära ärple üle terve ruumi. Proovida ehitada lauset nii, et ei kasutaks ühtainsatki inglisekeelset sõna ja formuleeriks TERVE LAUSE puhtas eesti keeles. Selles samas keeles jajah, mille säilitamine ja edasi kandmine on alusseadusse sisse kirjutatud. Mitte minna mõtlematult-zombeeritult-ajupestult valimistele, vähemalt proovida olla mitte kõige suvalisem juurvili.  Ole kas või helekollane poolvalmis paprika! Head vabariigi aastapäeva!

Eile, kui Andres pühapäevast töövahetust tegi, tegelesin mina sisseostudega ehk terve nädala varustuse väljavalimise ja koheletoimetamisega. Käime kord nädalas poes ja oleme siiani suutnud kõik toiduvarud ette planeerida, nädalamenüü planeerimine hoiab nii aega kui ka raha kokku.  Kõigepealt ostsin kala ja meresaadused, rohelised, punased ja kollased juur-ja köögiviljad, puuviljad Queen Victoria turult, seejärel käisin supermarketis kõike ülejäänut ostmas.  Kolmandat korda ostlema läksin naabruses asuvasse väikepoodi, sest supermarketis käies unustasin oma pildiga ID maha ja muidugi mõista kehtib minu puhul tõsiasi, mida vanem eit, seda enam tema käest pildiga ID-d alkoholi ostmisel küsitakse. Seletasin küll, et saan novembris 27, aga müüja ütles vaid mürgise kommentaari, et kõik alaealised väidavad sama.  Seadus on seadus.  Läksin siis kolmandat korda poodi, et osta valge vein ja safran, mida veinis leotada. Safran oli vajalik mereanni-kana paella jaoks. Safran on muideks väga kalli

Nagu kunagi ajakirjanduse õppejõud rääkis, et kui koer hammustab inimest, siis pole selles loos eriti midagi uudisväärset, igapäevane juhtumine ju, aga kui inimene hammustab koera, siis sellest võiks ikka uudise teha! Postitasin selle videolõigu Austraalia uudistest Facebooki, aga siia siis ka.   Koer-mehe abikaasa rahulikkus ja tuimus paneb imestama- ei ühtki näoliigutust, ehmatust, emotsiooni.

Sööme palju värskeid ja kuumtöödeldud juurvilju, värskeid köögivilju, mereande, kana, punast liha, pähkleid, piimatooteid, kala, puuvilju, tofut, kodujuuuuuuuustu, tatart, lisame toitudele rohkelt soja ja Aasia maitseaineid, mida varem pelgasime. Nii palju, kui võimalik, väldime kartulit, pastat ja riisi. Täna mõtlesime, et õhtul võiks Pad Thaid teha. See on selline kindla peale minek. Suht raske on halba Pad Thaid teha.  Minu "kodukassile" on Tai toidud eriti hingelähedased.  Rahva seas austatud degustaator härra Saar tunnistas Viktoria valmistatud roa söömiskõlbulikuks ja lisas tagasihoidliku hinnangu, et esimene kodukootud Pad Thai kukkus suurepäraselt välja.  Mida siis vaja? 25 minutit, riisinuudleid, oaidusid (serveerimiseks ja mõned näputäied lisada pannile ka), kana (kana võib asendada mereandide, veiselihaga jms), sibulat, küüslauku, tofut, munasid, tamarindi, maapähkleid, koriandrit, laimi (serveerimiseks), tšillit, soja (või fish sauce) ja tegelikult saab lisa

Pean ennast üldjuhul viisakaks inimeseks, üritan üldkehtivatest ühiskondlikest normidest kinni pidada. Aga no alati ei vea välja. Näiteks. Trammi siseneb mees, paks nagu juustukera. Nii ümmargune, et silmad vajuvad mitmekilose kulmuvoldi raskuse all kinni, käed on nagu kuuseoksad kõrval, haardeulatus 3-4 meetrit. Vaeseke astub kaks sammu, kui peab jälle higi pühkima.  Ärge mõistke mind valesti, ma ei mõnita kuidagi tema olukorda. Päris närune on seis niigi.  Igatahes, astub ta siis trammi, möödub vaevu pinkide vahelt. No kaalukategooriaks võiks pakkuda miskit sinna 250-300 kanti. Maandab oma istumisorgani minu kõrval. Minugi poolest, miks mitte? Mu kõrval ruumi küll ja küll.  Ja nüüd tekibki küsimus. Kas on viisakas enda koht vabastada? Sest selge on see, et ühe istumiskoha peale see meesterahvas nagu nii ei mahu. Mis temast rohkem piinata.  Ja kui ma nüüd püsti tõusen, kas ta siis ei arva, et ma arvan, et ta on liiga paks ja ei mahu ühe koha peale ära. Tekitab ju seegi talle mingisu

Elame praegu väga halli värvi argihiirte elu ja meie eluhetkete põnevamad sekundid, minutid ja tunnid "juhtuvad" tavaliselt ühistranspordis ning tänaval, okei on veel mõned teisedki kohad, kus on põnev ja huvitav, aga need minutid on päris konfidentsiaalsed.  Ma näiteks satun hommikuti, aga ka tihti õhtuti trammi peale koos kõiksuguste värvikate tegelastega. Mõned on sõna otseses mõttes värvikad. Tööle sõitvad naised meigivad ennast trammis üsna tihti, vahel on vägagi õpetlik ja hariv selliseid naisi jälgida. Neil on kaasas 10kilone meigikohver ja siis lasevad seal. Ma ise panen vaid ühe kihi kreemi ja võõpan ripsmed tušiga üle, isegi seda on imelik avalikus kohas teha, sest see on päris intiimne tegevus. Aga mõnedel on täiesti suva, et avaliku meikimist jälgib umbes veel 50 silmapaari. Istud siis täiesti keskpärase näotu tütarlapse kõrval ja sõidu lõpuks kujuneb inetust pardipojast täiesti arvestatav luik. Üks naine imetles enda näomaalingut trammipeegeldustest kogu sõi

Eile terve päev kogus ennast võimas vihmapilv ja õhtuks oli ta endast nii välja viidud, et säristas, müristas ja välgutas öö läbi. Reedesel päeval oli õhk nii paks ja riided kleepusid keha külge, päike oli aga ise täitsa pilve taga, täpselt selline tunne nagu oleks vihmaperioodi tipul Darwinisse sattunud. Kella kümne paiku õhtul ilmus teleekraanile mureliku pilguga ja roosa lipsuga vuntsikandja, kes hoiatas Victoriat võimalike üleujutuste eest.  Tänaseks päevaks on ka veel sellist tugevat vihma lubatud. Ja Victoria näeb juba selline välja , linnatranspordis on kaos .

Pärast tööd, nagu neljapäeviti ikka kombeks, läksin rutiinsele juveelipoe külastusele. Vaatasin ühte ja teist, kolmandatki, valisin kolm kõige enam meeldinud sädelevat eset välja. Meesteenindaja oli äärmiselt, võiks isegi öelda kahtlustäratavalt lahke, muudkui kiitis minu valikut.  Ma siis tahtsin objektiivset hinnangut ja nõuannet. Palusin natuke otsustusaega ja helistasin Andresele, kirjeldasin mis ma kirjeldasin (kui palju on üldse juveelitoodet võimalik kirjeldada?), et ta aimu saaks, millega tegu, aga eks ta ikka aitas suht suvalt otsust langetada (vähemalt valdab ta huvi väljanäitamise kunsti suurepäraselt!). Jutu point pole muidugi, et "sädelev ese" oleks osutunud ebasobivaks või Andrese nõuanne oleks vale olnud vms, asi oli hoopis selles, et sel ajal, kui ma leti ääres Andresele valjult eesti keeles seletasin, mida ma just osta kavatsen ja missuguste raskete valikute ees seisan, vaatas lahke teenindaja mind nii nagu ei tea keda. Igatahes, kui jutu lõpetasin, siis k