Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2011 postitused

Järjekordne auss, vilega

Mis teil viga on?

Muidu mul on üsna savi, mida EESTI (sõbralistis on ka teiste riikidega esindajaid, kuid pole kordagi näinud, et keegi teine oleks oma sõpradega mingeid kommertsreklaame ja loosimist "jaganud") inimesed minuga jagavad. Olen ammu aru saanud, et torust tuleb igast sitta ja seetõttu olen pidevalt spämmivad-tülikad-infovoogu risustavad inimesed lihtsalt nähtamatuks muutnud.  Täna otsustas üks "sõber" lisada mind vägivaldselt mingisse tarbijarühma, kus ohhohoo, loositakse poole aasta jooksul poole miljoni eestimaalase vahel üks pajakinnas välja!  See ajas natuke närvi. See et sa ennast igale poole topid ja sulle kõik valimatult "meeldib", ei tähenda, et võiksid ka minu eest otsustada, mis rühmadesse ja kohtadesse ma kuuluma peaksin.  Ja pealegi, on mul täiesti siiber sellest, et inimesed ei saa endale ise elementaarseid asju ostetud, vaid peavad mingisugustes alandavates ja närustes auhinnamängudes osalema. Kurat küll, käekott ja trussikupaar ei maksa ju kuigi

Palawani kliimast

Me ei ole võimelised mingit uut pulmade teemalist lehekülge tekitama, sestap paneme suurema osa hädavajalikust infost siia samma.  Miks just Palawani saar? Kuupäevaks oli juba ammusest ajast november 11,  aastad on vist meie plaanides varieerunud. Vaatasime Filipiinide kliimakaarti, siis vaatasime teist korda, kolmandat ja neljandat. Ega väga palju variante ei jäänud. Vihmariske peab maandama ja sellel ajal kõige vähetõenäolisem vihma saada on just Palawani läänekaldal. Palawan tundus eeltöö põhjal selline metsik ja segane, puutumatu. Just midagi sellist, mida me siiani Aasias taga otsinud olime. Palawanil olles intervjueerisime kohalikke põhjalikult novembrikuu ilma teemal.  Kas vihma saab ja kui tihti, mis kellaaegadel ja kuna viimati taifuuni omal nahal tundsid?  Kohalike sõnul on suuremad vihmad augustis- septembris, oktoober on juba üsna kuiv, novembris peab korralikult joppama, et vihmane oleks.  Muidugi on Palawani ida-ja läänekallas klimaatiliselt üksteisest väga erinevad:

Nädal elust

Uudistes Mussa Kussa ja Nostradamus, raadiost ikka Rihanna ja Eminem, Kurru Nurru ei saa jälle voodist välja, dušš soe ja diskreetne Victoria Secret, hommikuks allkirjajuust ja väike ergutustants, telefonis sõbrad jälle uuendavad elu, sul pole mida uuendada, annad istekoha üksikule isale kahe väikelapsega, töökaaslased toidavad munadepühade šokolaadimunadega ja küsivad, kuna sa paksuks lähed, planeerivad sulle Austraalia tüdrukuteõhtut Horny Little Devils stiilis , foorumis inimesed tahavad teada saada ja ei kuula, sugulased abielluvad ja lahutavad, lollid võtavad igal pool sõna ja tarkadel on kahjuks muudki teha, samal ajal kollased virsikud mädanevad ja basiilik vajub, pargis ehitatatakse puure hullunud vormelifännidele ning litsid teevad tööd, Prantsuse Polüneesia vast ei vaju ja ikka ootab ära, kalmaare praaditakse 5 minutit ja paprika on toorelt parim, vesi jäätub ja jää sulab, India vunts annab sulle dollarise kohvi 80 sendiga, kui jagad tema telefonibumbrit, täitsa tasuta saab

Aussi peaminister

Mõtteid on palju, aga need raisad ei taha kuidagi lauseteks koonduda. Viimastel nädalatel olen üliemotsionaalitsenud, nutnud rõõmsate uudiste pärast ja naernud kurbade tõttu. Mingid hormoonid on täitsa paigast ära, aga küllap nii peab olema. Olen austraallaste käest uurinud, mida nad enda punapäise peaministri kohta arvavad. Üllatavaid vastuseid on ikka ka tulnud, vahest kõige üllatavam on see, et päris mitmele mu tutvusringkonna austraallasele ei meeldi peaminister ainuüksi tema hääle pärast. Nad ei oska seda mitte meeldimist kuidagi selgitada või põhjendada, mina ütleksin, et peaministril on võib olla tõesti natuke "porgandihääl", aga et ta kohe oleks seepärast ebapädev peaminister? Kõne, mida Gillard pidas Ameerika Ühendriikide Kongressi ees üllatas mind muidugi. Pole selliseid teosed ammu kohanud. Niimoodi endast välja minna ameeriklaste Kuu vallutuse peale.

Filipiinid-Singapur-Austraalia

Lend Singapurist Melbourne oli ikka väga turbulentsirohke, vahepeal võttis isegi täitsa lendamise isu ära, mis sest, et igasugune loogika ja mõistus ütleb, et turbulents on vägagi normaalne nähtus lendamise juures.  Melbourne´ist Darwinisse lendasime ligi neli tundi. Siis veel umbes sama palju Darwinist Manilasse. Manilast Puerto Princesasse tund ja 20 minutit, Puerto Princesast tagasi Filipiinide pealinna 1 tund ja natuke peale. Manilast Singapuri lendas Jetstar 3,5  tundi ning Singapurist Melbourne´isse 7,5  tundi. Kokku selle lühikese reisi jooksul lendasime 17 000 km maha. Seega, praegu oleme pärast nädalast puhkust rohkem väsinud, kui puhanud. Pluss tuleb veel taasharjuda Melbourne´i ajaga, mis erineb Filipiinide omast 3 tunni võrra, ja muidugi, homsest tuleb taas tööle minna.  Eilse päeva veetsime Singapuri lennujaamas. Singapuri Changi lennujaamas on tegevust terveks päevaks: tegime pilte ja saatsime neid sõpradele, šoppasime, istusime rooftopi päevalilleaias, palvestasime pa

Manila, Santa Cruz

Oleme praegu uhkes Manila hotellis , mis kutsub ennast küll siinse ümbruskonna ainsaks viietärnikaks, aga reaalsuses küündib vaid heal juhul kolmeni. See pole tegelikult üldse põhiline. Põhiline on see, kui me Manilas kell 19.15 maandusime, tehti meie saabumise puhul niisugune ilutulestik, missugust pole meie silmad varem kuskil näinud (tegelikult toimub Manilas Philippine International Pyromusical Competition 2011 ja meie saabumise ajal näitasid oma ilutulestikku Jaapan ning Kanada).  Muidu magamisase asub tõelises oaasis keset seda Santa Cruzi segadust, mustust, vaesust. Vaatad aknast välja näed basseini ääres peesitavaid rikkaid Aasia turiste eraldatud paksu betoonmüüriga karmist reaalsusest, lõhnadest ja helidest ning kõigest muust "ebameeldivast".   Saabusime Manilasse hilja ja homme varakult on juba edasilend Singapuri, seetõttu ei jõua selle kandiga väga tutvust teha. Üritasime Andresega ümbruskonnas veidi ringi jalutada, aga hoonete katustelt ja akendest tilkus kõi

Puerto Princesa

Oleme Puerto Princesa Fleurise hotellis, fuajees mängib klaver ja küünlad põlevad, üks äärmiselt traagilise häälega halvasti viisi pidav hotelliteenindaja laulab inglisekeelseid lembelaule. Parasjagu kõlab just "I will always love you".   Filipiinid on seni väga mõnusad olnud ja oleme rõõmsad, et novembris saame selles maapealses paradiisis kolm nädalat viibida. Pulmade korraldamine edeneb siiani väga edukalt, homme allkirjastame pulmakohaga eellepingu, maksame ettemaksu ja pühapäeval suundume läbi Singapuri Austraalia poole. Homme kohtume ka Palawani kohaliku perekonnaseisuameti asjapulgaga, et sündmuse juriidilised nüansid korda ajada. Saatsin meie pulmakorraldajale ideid, missugune võiks meie "abielukaar", värvid, lilled ja kogu see pool välja näha. Ta oli nii rõõmus, et mingisuguse illustratiivse poole andsin ja hüüatas:  "Me võime isegi ilusama teha!". Ilusama võite te teha küll, aga peaasi, et see jääks meie maitse piiridesse. Õnneks on pulmakoht

Palawani maa-alune jõgi

Füsioloogiline kell käib täiega Melbourne ajatsooni järgi, haigutame võidu siin, kuigi Manilas veel õhtu poisikene. Läksime veidi rummi maitsemisega hoogu ning praeguseks 0,7 liitrist alles vaid üksikud tilgad. Homme söön seda haput kalasuppi hommikusöögiks, ausõna! Päev oli erakordne, värviline ja meeldejääv. Selles suhtes ei pea elu raiskamise piinadega voodisse minema. Paadiretke käigus sattusime rahvusvahelisse seltskonda, kus me tegelikult ennast viimasel ajal kõige mugavalt tunneme. Hea ja lõbusa seltskonna retseptiks on: võta üks ehe sakslane, prantsusekeelne kanadalane, ebatüüpiline ameeriklane, lokkis belglane ja kaks rahuldamatu suhtlemisvajadusega eestlast, lisa neile paras kogus nilbet filipiinot ja tulemusega võib päris rahule jääda. Muidu, Palawani underground river on päris huvitav elamus, maa-alune jõgi ikkagi ja täitsa pime on ikka valguseta, peaks mainima. Nägime maa-aluse jõe karstikoobastes Sharon Stone´i, peenisega seent, kahte musta tantsivat kassi, tervet piibl