Elu mujal maailmas

Alles üleeile taotlesime Filipiinide Eesti aukonsuli juures Manilas abiellumise takistuste puudumise tõendi. Uskumatult kiiresti lahenesid Filipiinide-Eesti vahelised paberite vahetamised. Inimesed, kes on mõlgutanud mõtteid välismaal abielluda, me julgustame teid seda tegema, eriti kui olete Eesti Vabariigi kodanikud! Asjaajamised on diskreetsed ja kiired, väga stressivähesed. Lähete mõlemad passidega, täidate lihtsad eestikeelsed avaldused, mille aukonsul välisministeeriumile digitaalselt saadab. Kui asjaga väga kiire, saab avaldusele "urgent" lisada ja asju menetletakse veel kiiremini. Meie saime oma inglisekeelse tõendi järgmise päeva keskpäevaks. Üldiselt pidi kogu protsess maksimaalselt ööpäeva võtma. Selle tõendi oleksime saanud ka Eestist tellida, aga sellisel juhul oleksime pidanud seda Filipiinidel notariaalselt kinnitama. Kui kohe Filipiinidel tunnustatud ametkonnalt selle saad, on üks bürokraatialüli vähem. Eile käisime Puerto Princesa kohalikus Civil Registr

Me sõime banaani ja ostsime mitu kilo banaani! See on vägagi uudisväärne, sest pärast Queenslandi üleujutusi ja tsükloneid hüppas Austraalias banaani hind isegi korraks 25 dollari peale, lõpuks siiski taandus 13 dollari peale ning jäigi sinna päris pikaks ajaks. On vist siianigi? Igatahes, üsna perversne on osta 13 dollari eest banaane. Aga Filipiinidel saab kilo kollaseid 1 dollari eest! Täiesti uskumatu.  Siin on tõeline paradiis!  Nüüd jätsimegi õhtusöögi ära ja ostsime viinamarju, hallitusjuustu, banaane, mangosid, virsikuid ning Prantsuse vahuveini ja Filipiinide õlut. Ahjaa, mingi Filipiinide versioon Malibust- Boracay Coconut Rum- ootab proovimist. Hoolimata väga kaootilisest liiklusest ja ülerahvastatusest meile Manila isegi täitsa istub. Kuidagi väga stressiväheselt on need pulmadega seotud korralduslikud asjaajamised kulgenud. Mõtlesime just, et ei kujutaks ette sama asju ajamas Indoneesias või Tais, Malasias või Vietnamis. Eesti aukonsul Filipiinidel oli ka väga muhe vunt

Ahjah! Koguaeg muidugi küsitakse, kust me pärit oleme. Täna ütlesin ühele taksojuhile selgesõnaliselt valjult ilusti igat tähte välja hääldades, et ESTONIA-st, mille peale ta kohe oskas küsida, kuidas meil seal AUSTRAALIAS praegu ilm on.  "Ilm on meil suurepärane, tänan küsimast!". Igatahes, point on selles, et Aasias on sõna "Austraalia" nagu võlusõna, koheldakse hoopis põhjalikumalt ja eelisjärjekorras ning asjad lahenevad sekunditega, kui seda võlusõna kasutada.  Niimoodi me nendeks lollideks ja rassistlikeks austraallasteks muutumegi.

Nüüd on asjad nii kaugel, et enam taganeda ei saa! Graveerisime täna oma sõrmustesse (Viktoria ja Andres) nimed ja kuupäeva 11-11-11, mis tähendab sisuliselt seda, et... noh.  Seda tähendabki. Muidu oleks veel võib olla tead teise nime sõrmusesse graveerinud. Aga nüüd on kindel, mis kindel.  Me oleme siin eelnevad kuud naljatanud, et pileteid ostnud sõpru me alt vedada ei saa ja seega üks meist peab vähemalt abielluma, siis ei saa meie mõlemad sõbrad kõrbeda, vaid ainult ühe omad.  (Andres joob punast veini ja proovib juba 22. korda sõrmust sõrme, vaatab ja keerutab kätt ja tunnistab, et sõrmuse kandmine on tema jaoks on võõras värk. Eriti veel abielusõrmuse!).  

Magame koguaeg toimetades 18:30 uudised maha ja kell 21:30 magame juba sõna otseses mõttes. Kuidagi peab ennast ikka uudistega kursis hoidma.  Hommikul kuulame koguaeg Rocki raadiot, kus tuleb igasuguseid kõmulisi uudiseid. Näiteks täna sain teada, et firmas, milles ma töötan , maksab oma tippudele 50000-dollarilisi Prantsusmaa "töö"reise kinni. Rahvas jälle natuke märatseb ja sinnapaika asi jääb. Kuni järgmise korrani. Ah, missuguse riigi riigifirmas, siis olemasolevaid avatuid võimalusi ei kasutataks? Lüpstakse Eestis ja lüpstakse Austraalias. Siin lihtsalt veidi suurejoonelisemalt. Eile poole tee peal kesklinna (meil on siit kesklinna umbes 12 km jalgrattateed) läks mul jalgrattakumm katki ja lonkisime nukralt koju. Vahepeal muidugi päris mitu inimest pakkusid abi ja kevaduimas oleksin oma telefoni tänavale vedelema jätnud, kui tähelepanelik härra Saar poleks teda osanud ülesse korjata.  See, et Eesti kultuurist ja eluolust hakkame võõranduma, andis kinnitust eelmisel n

Ma oleksin justkui sattunud lõpmatusse esmaspäeva ja ei saa kuidagi sellest välja. Iga päev on tööpäev ja reede tulek ei rõõmusta, sest loll on see, kes Austraalias nädalavahetusel ei tööta.  Igatahes, voodist välja saamine laupäeval ja pühapäeval kell 5:30 polegi üldse enam katsumuseks, katsumuste rada algab kontori lävepakku ületades. Täna näiteks ei saanud turvaväravatest läbi oma kiipkaarti läbi tõmmates, sest nii kui kiipkaardiga turvaväravatest üritad läbi minna, lülitub kogu majas (11 korrusel) tuletõrje jms alarmsüsteem välja. Nii et siis üldise ohutuse nimel ronid oma kleidis või seelikus üle turvaväravate, turvamees teisel pool itsitamas... Antud tegevus pakub rohkelt nalja ka nädalavahetusel majas tegutsevatele ehitustöölistele. Vot nii hullult tahan nädalavahetusel töötada! Ületan kõik takistused. Vajutad lifti nuppu, lift tuleb kiirustades-rõõmustades. Muideks, tööpäevadel on ta oluliselt uimasem ja aeglasem, nädalavahetusel saad aru, et tüüp on kohe kuidagi paremas t

Kui külmkapp ei külmuta enam, st on rikkis ja ei täida oma põhifunktsiooni , siis saab majapidamises külmkappi kasutada ka lihtsalt heli tekitajana ja elektri kulutajana: Reedesel päeval tuli mulle telefonikõne...Eestimaalt!!!!!!! Saate aru või? Eestimaalt. Ma kahtlesin, aga nüüd olen kindel, et Eestist on võimalik Austraaliasse helistada.  +372 suunakoodiga kõne. See pidi küll suur asi olema, sest kahe aasta jooksul pole isegi tähtpäevadel helistatud, aga nüüd siis helistati täiesti suvalisel reedel. Mulle helistati! Ma erutusin selle peale niimoodi, et ei osanud isegi kuidagi vastu võtta. Pärast erutuse maha surumist suutsin kõne vastu võtta. Käisime eile teatris, kuhu lahked kohalikud eestlased sõidutasid meid oma uhke uue autoga. Andres kiirustas juba autos oma telefoni hääletuks panema, et teisi oma telefonihelinaga etenduse ajal mitte häirida. Ühel hetkel avastas mees, et hääletuks panna pole nagu nii mõtet, sest kõik, kes talle helistada võiksid/saaksid/tahaksid on temaga

Hullult tahaks pseudopsühholoogilist naistepläma ajada ja ennast kuskil välja elada, aga iga kord kui teine pool päeva lõpetuseks minu käest küsib "mis me täna õhtul süüa teeme", lööb see nagu kirvega pähe.  Eee. Jälle süüa? Eile said ju süüa! Nojah, inimeseloom vajab elus püsimiseks toitaineid. Süüa. Süüa. Süüa. Juua. Magada. Ärgata, et jälle süüa. Oot, mida meil on?  Mida me siis teeme? Ja kõik su hajaliolnud mõtted koonduvad, need tuuakse tagasi õigesse dimensiooni, olemasolevasse reaalsusesse. Aitab ülemõtlemisest.  Toob maapinnale ja paneb asjad teise perspektiivi. Suhted? Emotsioonid? Mis need veel sellised on? Kõik mis on olemas, on materiaalne ja käegakatsutav. Mõõdetakse rahas, kilodes, meetrites... mida mõõta ei saa, seda ei ole olemas.  Ja selliste asjade pärast pole vaja muretseda.