Elu mujal maailmas

"Ma hammustasin sind, kui sa tõmblemist ära ei lõpeta." "Ma ei tantsi enam sinuga, kui sa keskenduda ei suuda." "Kurat, Andres!" "Tantsi iseendaga." "Tropp." "Mõrd." "Enough! No to domestic violence and fights on dance floor! Change partners! And you two are not allowed to dance together!" Üks tantsuring teise järel, uued sammud, erinevad laulud. Nädalad nädalate järel, pinged, stress ja erutus, eestikeelsed vaidlused ja sõbralike nägudega teineteise käte väänamised. "Can we please dance together...only tonight?  We have to practise," poeb hiireke tantsuõpetajale külje alla. "Okay, only tonight. If you start with fighting I separate you!" "Separate? We are not even married yet!" pomiseb mõmm. "You, guys, are definitely the most colourful couple who I have ever seen, but it is so difficult to deal with you two! You are not listening me and fighting on your goddamn sto

Need mõtted on mul vist juba paar kuud peas ringi käinud ja küpsenud.  Mõtlesin isegi mingi hetk, et pole mõtet rahvusteemalistele küsimustele keskenduda ja sellel teemal sõna võtta, sest nii palju erinevaid arvamusi on, kuidas keegi peaks elama ja kellena ennast teostama. Tekitab ainult konflikte ja pahameelt. See on umbes sedasorti teema, kuidas keegi peaks OMA lapsi kasvatama või mis usku keegi olema peaks, et õndsaks saada. Teised teavad alati ju paremini.  Ometigi, mõne aja tagant jõuame jälle samasse kohta.  "Kuna te Eestisse tagasi tulete? Mis teil Eesti vastu on?" "Mitte midagi ei ole, ausõna. Lihtsalt elage ja laske teistel elada," oleks mu tüüpvastus, kui ma ei tahaks asjasse süveneda.  "Mulle meeldib Austraalias." Ja siis hakkab pihta. "See ei ole ikka õige! See on kergemeelne! Eestlaste koht on Eestimaal! Eesti riik on teid niimoodi välja koolitanud, teist intelligentsed ja haritud inimesed teinud, keda Austraalia nüüd oma huvides ära kas

Polegi peaaegu kaks kuud siia midagi kirjutanud! Elu oleks justkui katkenud..mingil hetkel. Mingiks ajaks.  Pärast pidu-puhkust-levist eemal olekut tutvusin sellega, mis maailmas jälle toimunud, juhtunud, muutunud oli ja mind tabas suur ahastus. Ma olen juba ligemale aasta oma teemas olnud! Kuidas ma küll seda, teist ja kolmandat tähele ei pannud. Miks mind ei huvitanud, miks ei puudutanud? Appi!!! Kus ma elanud olen? Ma pole ühtegi muuteemalist raamatutki (kui pulmaajakirju üldse raamatuteks liigitada) läbi lugenud? Ma ju pole pool aastat kinos käinud ja sõprade sünnipäevad on nii mõnigi kord meelest läinud, uute inimestega olen tutvunud küll, aga kedagi väga lähedale pole lasknud. Ja kes on minu aadressilt ja nime alt selliseid ebaviisakaid kirju saatnud?  Issand!  Ja mõnedele sõprade-tuttavate kirjadele, headele soovidele pole ma isegi "aitäh" vastata suvatsenud.  Kas ma üldse olen inimeste käest küsinud, kuidas NEIL läheb? Mitte mul ja meil, vaid justnimelt...neil, teil