Elu mujal maailmas

Ei tea mitmekümne tuhandega me eile Perthi kesklinnas hängisime, aga selge oli see, et lisaks meile neljale oli linna peal veel päris mitu inimest. Austraalia tähistas eile Austraalia päeva! http://au.news.yahoo.com/thewest/ Selle päevaga tähistatakse esimeste brittide randumist tänapäevase Sydney kanti 26.jaanuaril 1788.aastal. Tähtpäeva hakati ametlikult tähistama alles pool sajandit hiljem ja aborigeense päritoluga inimesed teavad seda eelkõige "Invasion Day"  ja "Survival Day" nime all. Muuhulgas toimuvad sellel päeval üle Austraalia kodakondsuste üleandmise tseremooniad. Alates sellest ajast, kui Austraalia kodakondsus loodi (1949.aastal), on kodakondsuse saanud enam kui neli miljonit inimest. 95% Austraalia rahvastikust on Austraalia kodakondsuse omajad. Esimesel Austraalia kodakondsuse aastal oli seda omistatud 35 erinevale rahvale, kokku 2493 inimesele. Tol ajal oli top 5 rahvusteks: itaallased, poolakad, kreeklased, sakslased ja jugoslaavid. Eelmise

Mõnedel päevadel lihtsalt juhtub rohkem, kui teistel. Ei tea, kas see on seotud päikselise aktiivsuse või tõusude-mõõnadega, kuuseisuga...Igatahes, kui juba varahommikul ennast kuskile ära lööd, midagi puruks kukub või käes ära laguneb, kindel märk, et püsi kodus ja ära koduski hoogsalt askelda.  Ma olen muidu selle teooria pooldaja ja katsun seda erinevates sündmustes kasutada, et ära üldista vaid ühe näite/kogemuse puhul, ära lase üldtuntud stereotüüpidel ennast mõjutada, tegevust, käitumist ja mõtlemist piirata, suunata. Proovi olla eelarvamustevaba ja suhtuda kõikidesse võrdselt (no kasvõi enamvähem).  Esmaspäeval kui ma jalutasin (täiesti eelarvamuste- ja hirmuvabalt) Perthi kesklinnas punktist A punkti B, ründas mind minust veidi eespool kõndiv näomaalinguga naisterahvas, kes oli selgelt aborigeenset päritolu. Ma pole kunagi arvanud, et nad oleksid millegi poolest meist (valgetest) kehvemad, teistsugusemad, arenguprobleemidega. Esimest korda, kui ma nende ajaloost lugesin ja m

Meie 2011. aasta teise poolaasta vaieldamatult kõige märkimisväärsemaks sündmuseks kujunes meie pulm Filipiinidel Palawanil Sabangi külas Daluyoni Beach and Mountain resortis .  Tere tulemast Sabangi! Viktoria ja Andrese pulmakohta. Eksootiline, komplitseeritud (külalised Venemaalt, Saksamaalt, Eestist, Soomest, Austraaliast, abielluvad Eesti kodanikud, kes elavad Austraalias ja ei oma püsivat religioosset kuuluvust), närvesööv, kulukas, väsitav, emotsionaalne, siiras, džungliga kaetud mägede, igiroheliste palmide, helesinise mere ja pehme liivaga mere ääres. Mingi hetk, vist siis, kui olime pulmakohas 3. korda aasta jooksul, hakkas meile see kuidagi koduse ja enam mitte nii eksootilise ja paradiisilikuna tunduma. Tegelikult kõik oli nii, nagu esimest korda, kui me märtsis 2011 seda kohta nägime. Esimest korda kohale jõudes oli muidugi nii ilus ja lõõgastav olla, et ma tahtsin kohe oma sisikonna loodusesse vabastada. Teekond Sabangi oli mäest alla mäest ülesse, üsna kurviline tee

Väga palju ja põhjalikke, pingutustnõudvaid uue aasta lubadusi ma 2012. aastaks ei andnud. Andres ka mitte. Eriti. No, liigutama peaksime nädalas 90 km ulatuses (kõndimised, jooksmised ja jalgrattaga sõitmised varasema 80 km asemel), kedagi ja midagi maha jätta pole, halbu harjumusi väga pole, kirju kirjutame regulaarselt, raamatuid loeme, kodustega suhtleme iga nädal, hobisid lisaks kohustustele on ka piisavalt. Inglise keelt peab edasi arendama! 20 ja 11 aastat võib heaks aastaks küll pidada. Eks selle esimene pool oli küll selline taeva ja maa vahepealne periood, kus ei saanud ennast ei mingite pikemaajaliste üürilepingutega siduda ega üldse kuskile stabiilsemalt sisse sättida, alati vasardas peas mõte, et 3. detsembril 2011. aastal peaks kohvrid pakkima ja Eesti poole minema hakkama. Ma ei taha küll kedagi solvata ega riivata selle mõttega, aga Eestisse tagasiminek oli tol hetkel kõikidest olemasolevatest stsenaariumitest kõige ebameeldivam ja vastuvõetamatum ja tumedam. Nii see o