Elu mujal maailmas

Mis sest, et kirjutasin "uue aasta lubaduste" all blogis, et viin jalanõud Salvosse ja ma ikka unustasin need maha. Aga ehk saab uuel aastal need kogumiskasti "postitada". Kõik selle väikese juuksurisse lahkumise koera-draama pärast. Zac on selgeks saanud, et iga kord, kui ma võtmetega klõbistan, siis saab ta väikese harva ning vaid õigete asjade tegemise eest antava ampsu, mis tähendab talle seda, et ta peab mõnda aega jälle inimkaaslaseta hakkama saama.  Seekord andsin talle väikese lambapiimapulga (mis lõhnab nii hästi, et kõlbaks isegi süüa) ja hakkasin köögiukse ette väravat panema, kui ta rabas pulga ja jooksis kõigest väest välisukse juurde, et minuga kaasa tulla. Koos pulgaga. Eks 1,6 kg kaaluvat kutsikat pole raske kööki barjääri ette tagasi tõsta, pigem on asi suhtumises. Me ei taha teda niuksuvana koju jätta, seega pidin viisteist minutit temaga VEEL mängima, et ta haigutama hakkaks ja magama läheks. Võib-olla ma interpreteerin üle, aga kõikide mänguasj

Jõulu-aastavahetuse puhkuse eel oli mul suurem plaan: teha kokkuvõtteid ja kirjutada teemadest, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Juhtus, aga vastupidine, praktiliselt millestki pole kirjutanud. Oleme külas käinud, meres ja rannas viibinud, külalisi vastu võtnud, sahtleid, kappe ja garderoobe vanadest ning viskamisväärsetest asjadest puhtaks sorteerinud (mis tuletab mulle meelde, et täna juuksurisse minnes pean ühe suure jalanõusid täis koti endaga kaasa võtma ja selle Salvation prügikasti panema), massaaži ja iluprotseduure nautinud, koera kasvatanud ja temaga tegelenud, filme laenutanud ning kinos käinud ning mõni päev õhtuks vaid puuviljasid söönud.  Sel korral mingit väljasõitu ei teinud, sest jõulude ning koolivaheaegade ajal Austraalias reisimine, kuid ka Austraaliast ära lendamine on märgatavalt kallim, kui muul ajal ning pealegi nagu me näiteks lihavõttepühade ajal veendusime, on isegi kõige tavalisemas rahvuspargi metsas raske TELKIMISKOHTA leida. Ja kui sa lõpuks leida m

See video on ainuke jäädvustus  Andrese firma   eilsest jõulupeost. Tehtud hetkel, kui me väga imeliku ja modernse väljanägemisega laevaga Perthi kesklinnast jõe peale sõitma läksime:  Peolaev Swani jõe peal Minu firma reedesest BBQ-st ei õnnestunud sedagi teha või nagu öeldakse: kui üritus on huvitav ja lõbus, siis piltide ja videote tegemiseks aega ei jää. Üleüldse, ma ei tea, kas seda võiks kirjutamata viisakusreegli alla panna, aga inimesed, kes väljas, peol, külas olles oma telefonis pidevalt sorivad ja asju üles laevad, samal ajal teisi inimesi eirates ja reaalset suhtlemisaega virtuaalse peale raisates, sakivad täiega!!!  Mäletan, kui paar aastat tagasi läksin ühele tuttavale külla, polnud tükk aega näinud ja rääkinud, suhelda saanud. Asi osutus väga piinlikuks, sest tüdruk istus diivanil arvuti süles ja samal ajal, kui ma talle oma tegemistest jutustasin ja teed jõin, suutis see inimene veel umbes kolme inimesega virtuaalses reaalsuses rääkida. Einoh mulle sobib. Üks

Üritame temaga 4-5 tundi mängida: mingil hetkel on kutsikas lihtsalt nii väsinud, et longib oma pesakesse ja ei tõuse järgmise hommikuni.  Teatavasti on Jack Russellid ühed aktiivsed, iseloomukad, omapäised ja raskesti treenitavad koerad, aga meile meeldivadki väljakutsed!  Mehed magavad. Pärast Zaci meie juurde kolimist pole me VEEL telekat sisse lülitanud.  Esimest korda ehtsa muru peal. Kiiresti ringi liikuvast koerapojast on raske teravaid pilte teha. 

Pika ja põhjaliku üheteemalise teksti kirjutamiseks pole viimasel ajal piisavalt aega ja inspiratsiooni, seega jagan oma mõtetest üksikuid fragmente: Esiteks, ma ei tea, kas seda saab/võib/peab friikluse alla liigitada, aga ma julgen välja öelda, et mulle meeldib sabistav vihm. Mu Perthis sündinud ja terve elu siin veetnud töökaaslased väidavad, et sellist ilma pole nad oma eluea jooksul Perthis näinud: meil on viimasel ajal olnud päris räige õhuniiskus, tugev vahelduv tuul ja äikesevihmad. Kliima on peaaegu troopiline.  Kõige selle tõttu on õhus üsna palju mädanevate-kõdunevate puulehtede lõhna. Ja äsja pügatud muru lõhnab meelierutavalt. No ja märg asfalt ka muidugi. Vanasti käisime koguaeg pärast vihma teed nuusutamas.  Teiseks, meil läks üks pikka aega töötanud inimene ära. Ta oli firmas umbes 17 aastat ja kogu tema lahkumine ja töökoha vahetamine oli firma juhtkonna poolt nii ebameeldivaks ja piinlikuks tehtud, et tema lahkumisõhtul otsustasin mina ohjad enda kätte võt

Meie koera otsimise saaga jätkub, võtsime muidugi nüüd tuurid maha ja ootame kuniks keegi meie uksele koputab ja see õige elukas üle meie lävepaku astub. Pärast mitmeid pettumusi, ebaõnnestumisi ei taha enam ühestki loomast, pigem loomapidajast vaimustusse sattuda. Tead juba ette, et küll mingi aspekt kogu õnne ära rikub. Tasa ja targu siis praegu. Panime ennast mitmesse kohta nimekirja, et kui ametlikud tunnustatud aretajad "feels like breeding" lainel on ja meie "Miks ma tahan koera" esseed sobilikuks osutuvad, antakse meile teada, et me oleme kellegi meelest üsnagi potentsiaalsed koeraomanikud.  Paar nädalat tagasi leidsin Perthi kummipuu saidil, et saadaval on väikesed taksipojad, hinnaks 1200 dollarit ja enne jõule peaks kutsikad uutesse kodudesse saama. Avaldasin kuulutuse peale huvi, mille peale helistas mulle üsna puuduliku inglise keele oskusega naine ja rääkis, et peaksin talle huvi ning kutsika kindlustamiseks 400 dollarit üle kandma. Mulle tundus pakku

Ma postitasin selle Melbourne Metro poolt tehtud reklaami juba  Facebooki, aga tänapäeval on alles veel mõningaid inimesi, kes ei ole Facebookis ega minu sõprade nimekirjas :)  Väga andekas lahendus. Minu meelest. Ma tegelikult imestasin, et nii ülereguleeritud riigis nagu seda on Austraalia selliseid klippe lubatakse teha/avaldada/levitada.