Elu mujal maailmas

Ma kahtlustan, et meie naabrid kahtlustavad, et me oleme träna-narko-naabrid.  Mitte, et ületee naabrid ise paremad oleksid: kaks vanemat naist, kolm kassi, koguaeg mingid ilusad kollased kabrioletid noorte meestega maja ees. Nende pärast ma selle kollase kabrioleti vaimustusse sattusingi, aga Andres arvab, et pere tuleviku perspektiive arvestades on täiesti ebamõistlik naisele väike mitte-midagi-mahutav kabriolett osta, kuhu ei paiguta terve nädala sööki, lapsekärusid ning koerapuuri sisse. Ma muidugi kaitsen oma põhiõigusi ja ütlen, et ta võib endale kümnekohalise bussi osta, ma oleksin enam kui õnnelik kollase katuseta auto üle. No vaatame, läbirääkimised käivad.  Ma rääkisin töökaaslastele oma kahtlust äratavatest naabritest, verdikt elukogenud ja -näinud inimeste poolt: litsid või narkodiilerid. Mina muidugi õhtul kohe magamistoa aknast piiluma mis toimub: kas siis litsid või diilerid. Jäin haledalt kardinate vahelt piilumisega vahele.  Hea veel, et oma pikka fotoka objektiiv

Vahepeal on Elukroonik natuke laisk olnud ja kirjutamisega üldse mitte tegelenud, kui nüüd ausalt tunnistada, siis on ta isegi mõtisklenud blogi pidamise plusside ja miinuste teemal. Blogi kinni panemine on üsna suur elumuutus ja vajab veel põhjalikumat kaalutlemist ning analüüsi, sest mida need 200 inimest oma igaval tööpäeval loeksid, kui meie oma elu enam nendeni ei vahendaks.  Vahepeal mulle tundub, et meie ühe Austraalia nädala "kaheksast-viieni elu kirjeldus" on huvitavam ja seiklusrikkam, kui ühe Eesti Panga töötaja terve elu kokku (V norib selgelt muhku). Lahmiv väide põhineb huvitavatel otsingusõnadel, mida inimesed oma töö IP-aadressidelt keset päeva meie blogis taga otsivad :)   Ma olen oma elu mõtte leidnud ja mingeid suuri filosoofilisi arutelusid ja seikluste kirjeldusi selles keskkonnas enam nagu nii ei tule. Seks, valuvaigistid ja roc k ' n ' roll,  see kolmainsus pandud siia, et kallid kõmuhimulised ja "palja viki" lugejad lõpuks leiak

Kuigi seanss hakkas kell 8 õhtul, siis kella 6 paiku oli "kinosaal" paksult täis piknikut pidavaid filmihuvilisi.  Unise näoga Andres kuuma pasta ja külma siidriga.   Eile käisime Andresega Somerville vabaõhukinos vaatamas USA filmi "Smashed", mida näidatakse Lotterywest Film Festival raames. Filmifestival käib novembrist aprillini, vabas õhus, mändide all, suure ekraani ees. Pilet 16 dollarit inimese kohta. Kinos on rohkelt pikniku pidamise ruumi, kui oma sööki-jooki kaasas pole, saab vajalikku soetada alal tegutsevatest kohvikutest.  Need suursugused männid, Norfolk pine trees  ehk  Araucaria heterophylla , mis Somerville vabaõhukino ümbruses kasvavad, on originaalis pärit Norfolki saarelt, kuid kasvavad nüüd üle maailma pea kõikides vahemerelise kliimaga riikides. Norfolki männid on hullult ägedad puud ja tekitavad    Somervilles   eriti müstilise olustiku :)  Jõudsime kinno umbes kaks tundi enne seansi algust, sõime-jõime, jalutasime Unive

Lisaks sellele, et suures plaanis jaguneb 24 tundi ehk ööpäev: magamise, töötamise ja muude tegevuste ajaks, võib seda kõike aega omakorda veel tuhandeks erinevaks killuks jagada.  Mul on ärkamise aeg, ajakirja/raamatu lugemise aeg, trenni tegemise aeg, lõõgastumise ja rahulikult hingamise aeg, kaisutamise aeg, poes käimise aeg, salati hakkimise ja koeraga mängimise, inimeste meeles pidamise ja uudiste vaatamise, suhtlemise ja suhtlemisest puhkamise aeg. Sellised ajad nagu teise poolega koosolemise, söömise ja trenni tegemise aeg on üks olulisematest aegadest päevas. Ja kui üks nendest kipub ära jääma, hakkab kodune õhkkond pingeliseks muutuma.  Aeg-ajalt, üsna harva, kui me oleme mõlemad nädalavahetusel tööl: kui mina töötan laupäeval ja Andres on pool pühapäeva kontoris, kui esmaspäevad on kiired ja töörohked, teed ummikus ja toitu külmkapis pole, kõht on tühi, meel on kurb, vaim tööst väsinud ning tahaks kiiresti mitte-midagi-tegemise-aega, aga enne selleni jõudmist peaks pes

Traditsioonidest ja rituaalidest: s ee teema on minu vaimu juba kuid kummitanud, eriti kerkib traditsiooni, kultuuri ja sellega kaasas käivate rituaalide temaatika üles pühade ajal või kui keegi mainib niisama jutu sees, et Austraalias ta küll elada ei saaks. Eesti on Eesti kultuuri jaoks ainuõige koht! Austraalial pole nii mitme meetri paksust kultuurikihti ja selle juurde sobivaid aastasadade pikkuseid traditsioone.  Mõttetu pealiskaudne kultuuritu ühiskond?  Eriti ajab mind keema see, et mõnede silmaklappidega eestlaste meelest on traditsioonid ning kultuur "suletud purgis ja vaid kindlal territooriumil elada saavad ajas ja ruumis muutumatud organismid" . Et kui sa mujal elad, siis sa pole seda "väärt" või sul pole seda "õiget Eesti kultuuri" küljes. See kultuuritus on mulle endalegi närvidele käima hakanud, igal õhtul nutan patja, kui mõttetud juurteta tegelased me oleme. Ja kui jälle seapekki hapukapsaste ning kartulitega, räimega õhtusöögiks tee

Unustasime sõbra veekausi koju ja seetõttu pidime teda oma klaasist jootma.  Esky on kohustuslik ese pluss neljakümnese ilmaga piknikut pidades :) Nõnda me istusime seal ja nautisime pärastlõunast tuuleiili -  Fremantle Doctor oli minuti pealt kohal.  Laisa känguru poosis on kõige mõnusam olla! Iseloomukas terjer puhkehetkel Meie täieliku pühapäevase-no-worries-tšilli ettekujutamiseks kuula taustaks ka Bob Marley muusikat.  Meil ei ole kodus ühtegi Martinit, aga millegi pärast oli pudeli peal kirjas "Martini".  Igatahes, kui see isegi oli kellegi Martini oma, siis...enam mitte.  Kala kahjuks ei saanud. Andrese arvab, et tal on valed söödad, mis võivad küll Victoria osariigi kaladele peale minna, kuid on mitte midagi ütlevad metsikutele Lääne-Austraalia kaladele. Ehk on sööt liiga troopiline ja värviline!?  Brown Jellyfish ehk Phyllorhiza punctata hakkab   suvekuumuses  Swani jões vohama.   Lugu sellest, kuidas me  pühapäeval  eukalüpt