Olen oma füüsilise olekuga jõudnud sellesse staadiumiusse, kus mehe hommikuse äratuskella helina kuulmine tekitab hinges enneolematut rõõmu. Mitte, et ma tahaks, et ta kiirelt kodunt minema või tööle läheks. Jess, hommikusöögi aeg! Mis kellast ma üleval olnud olengi? Viimased kaks tundi olen kindlasti juba lakke vahtinud. Mõelnud. Külge keeranud. Kõhtu korisenud. Patjadega olemist mugavamaks teinud. Täna ärkasin tund aega enne äratust ja läksin vahvleid küpsetama. Päike tõusis, kurr-kurr tuvid kudrutasid meie aia peal, isegi putukad-mutukad magasid, tegin köögiakna lahti ja ampsasin sõõmu värsket õhku. Kastsin taimed ära, nuusutasin aias vohavat tilli ja mõtlesin, et kui aega saab, siis peab järjekordse tilli-pesto laari tegema. Rahulik, kuid väga väsinud ja unine on olla. Sidrunipuu on sel aastal erakordselt viljakas olnud. Ei jõua oma järeltulijate eest hoolt kanda ja sidruniviljade kasvatamise raskuse all ning heitlike ilmade mõjul on nii mõnigi oks murdunud. Teda peab ku