Elu mujal maailmas

Keegi kunagi kuskil jagas ütlust, et lennujaamad näevad rohkem siiramaid suudlusi kui õnnepaleed ja haigla seinad kuulevad rohkem palveid, kui kirikuseinad. Või midagi taolist.  Mul on tükk aega peas keerelnud mõte kirjutada lennujaamadest. Viimati, kui me ühele tuttavale eestlasele Perthi lennujaama järgi läksime, ja mina saabumiste saalis seda inimest ootasin, oli mul au pealt vaadata ja näha mitmete perede/sõprade/paarikeste kokkusaamist. Nii emotsionaalne.  Lilled. Kallistused. Suudlused. Patsutused. Sülelemised. Sülle hüppamised. Käest kinni võtmised. Pisarad. Näpistused. "Las ma kannan sinu asju" ja "Sa pole üldse muutunud!". Kuna Austraalia rahvastik on üle maailma kokku voolanud, siis võiks üldistada, et iga teise inimese pere/sõbrad/sugulased elavad kuskil mujal. Teisel pool maakera. Teisel pool Austraaliat. Euroopas, Aasias, Ameerikates, Aafrikas.  Tookord, ma täpselt ei mäletagi, mis minu silmaalused märjaks  tegi. Vist oli mingi meievanune paa

A ustraalia uhiuus peaminister Tony Abbott ütles eile avalikult, et õrn laksatus/lajatus lastele, ei oska kahjuks "gentle smacki" üksüheselt tõlkida, võib teinekord kasulik olla. Ise teda seda ütlemas ei kuulnud, aga meedia vahendusel edastati, et õrn laks on mõnikord parim asi lapsele - Austraalia peaministri sõnul. See tuli teemaks seetõttu, kuna ÜRO soovitas Austraalial keelata kõik vägivallaga seotud karistused. Lisaks mainis riigijuht, et tema tütred on tema käest küll lakse saanud (aga mitte selliseid, mis oleksid haiget teinud).  Mõned aastad tagasi ei osanud ma füüsilise karistamise teemal midagi arvata. Olin täiesti neutraalne ja eks see ole iga pere enda otsustada, kuidas oma lapsi kasvatatakse. Nüüd, kui teises toas tolmuimeja saatel magab väike kahe kuu vanune poeg, olen oma seisukohtades üsna kõigutamatu: meie peres ei ole füüsilisel karistamisel kohta. See, mis sulle, täiskasvanud inimesele, võib tunduda süütu ja haiget mitte tegeva laksatusena, võib väike

Tahaks kõvasti üle internetiavaruse karjuda, et mis minu blogist on saanud? Päris surnud ei ole, aga elusast loomingulisest eneseväljenduskohast on asi väga kaugele nihkunud. Tegelikult ka! Viimasel ajal kirjutan mingit igavat jura, hea veel, et tavalisi argiõhtuid ümber jutustama pole asunud: j a siis tuli Andres koju, panime koerale rihma kaela ja läksime kogu perega jalutama. Muudkui "käisime seal ja sõime seda", aga oma arvamust pärast lapse saamist maailma asjadest üldse enam pole? Või midagi huvitavat enam ei mõtle? Kui te vaid kuuleksite neid dialooge, mis minu peas käivad:  Mandela elulooraamat on kindlasti igas raamatukogus välja laenutatud, huvitav küll, kes esimese grilli kokku pani (pean üles kirjutama ja kui netti pääsen, uurin välja), miks inimeste suhted ajaga jahenevad ja kas sellesse on segatud meie kehade biokeemia, huvitav, miks beebid unes naeratavad.  Ma oleksin justkui talveunest ärganud, aju töötab pidevalt täisvõimsusel, tahan teada, miks asja

Jack Russelli terjerid on rahutud tegelased. Kui me ta umbes aasta aega tagasi võtsime, ei teadnud täpsemalt, mida JRT energilisuse all silmas peetakse. Mõtlesime, et oh, me oleme isegi rahutud ja energilised, ei taha endale ju mingit pidevalt magavat ja mitte energilist sõpra võtta. Kui üldiselt öeldakse, et JRT peab päevas saama tund aega liikumist, siis üks põhjalikum veeb, kust ma viimasel ajal tõu eripärade kohta loen, ütleb, et kaks tundi päevas ja väga aktiivset liikumist. Kui ei saa, siis hakkab pahandusi tegema ja masenduma.  Oleme temaga praktiliselt iga päev jalutanud. Mõned üksikud päevad on välja jäänud, aga päevadesse ümberarvutatuna võime julgelt kinnitada, et oleme aasta jooksul vähemalt 330 korda jalutamas käinud. Hakkasime nüüd ülepäeviti koeraga jooksmas käima ja tundub, et see väsitab koera oluliselt vähem kui meid, aga siiski...väsitab! Muidu pärast tavalist tunnist jalutust suudab koer veel kolm tundi palliga mängida...kui jooksmas käidud, siis ainult kaks tu

LÕPUKS suutsin ma leppida sellega, et kodused toimetused ja maja üleüldine korrasolek võivad mõneks kuuks täiesti tagaplaanile jääda ja suva, et pole teist nädalat tolmu imenud, beebi on beebi väga lühikest aega ja parema meelega loen talle raamatut, hoian kaisus või näitan maailma, kui pühendan need väärtuslikud minutid pidevalt sassi mineva kodu korrashoidmisele.  Alguses oli raske. Et tahaks igale poole jõuda ja kõik asjad õhtuks ära teha. Kui ei jõudnud endale seatud eesmärke realiseerida, muutusin närviliseks ja rahutuks.  Nüüd võtan pingevabamalt ja väikeste sammude kaupa, sean endale teostatavamad eesmärgid ja päevane tööde nimekiri on umbes selline: pane puhas pesu kappi. Pese hambad ja käi duši all. Söö lõunat. Loe raamatut. Helista mehele.  Õhtu ongi käes. Suutsin toitmiste, mähkmete vahetamise ja unele kussutamise vahepeal vaid puhas pesu kappi ära panna. Pole paha! Hästi tehtud! Ja ma Ei LASE end süütundest häirida. Süütunne on selline vahva tunne. Tuleb nagunii. S