Elu mujal maailmas

Meie ökosõbralikud sõbrad kinkisid Danielile 8-kuuse tammepuu istiku, mille nad tõrust kasvatasid ja mille me eelmisel nädalal pere juuresviibimisel Andrese maakoju valgusküllasesse ning turvalisse kohta ära istutasime. Tammeke on Danieliga täpselt sama vana, kuid oluliselt hapram ja pisem, seetõttu otsustasime, et tema heaolu ja pikaealisuse kindlustamiseks muretseme tammepoisile väikese võrkaia - et kaitsta noor haavatav taim talviste näljaste külaliste eest (jänesed, kitsed jne). Tamm sai endale vahva mõõdukal kaugusel asuva naabri - Andrese õe lapse kastanipuu. Loodame, et neil on koos vahva kasvada! Toetagu nad üksteist sel pikal ja väljakutsete rohkel teekonnal... Tamm sümboliseerib mitmetes kultuurides pikaealisust, tugevust ja püsivust. Sõbrad tutvustasid meile "röövkülvi" mõistet: et kui meil mingit konkreetset kohta pole, siis võib ka "vandaalitseda" ja mõnda avalikku kohta tamm ära istutada. Me mõtlesime, et Andrese pere koduõuel on sel ehk kõige

Kas pole imelik, et pole kaks aastat Eestis käinud ja kui siia tuled, siis jääb selline tunne nagu polekski kunagi ära olnud? Inimesed ei vanane, suhted püsivad ikka lähedastena, kohad hüppeliselt ei muutu, eluolu jääb suures plaanis samaks, vaid uusi inimesi sünnib pidevalt sõpruskonda juurde, keda Eestisse reisimisel peab üle vaatama. Arvasin, et saan Eestis tohutu kultuurišoki, aga tegelikult on kõik asjad ja inimesed endised. Me kuidagi sobime sellesse keskkonda.  Alles mõni päev tagasi otsisin Rimi poes suluguni juustu taga ning mõtlesin end segaseks, kus see olla võiks. Küsisin Andrese käest, et mis sa arvad, kus kohas see juust olla võiks? Eemal tegutsenud poemüüja kuulis meie arutelu ja tuli meie juurde küsimusega, kas ta saab meid sellega aidata. Aitaski.  Üks asi mõlgub küll meelel, et kuidas Eesti inimesed oma keskmiste palkadega hakkama saavad. Hinnad on päris krõbedad. Ma julgen isegi väita, et paljud toidukaupade hinnad on samad, mis Austraaliaski. Bensiin on sii

Enne pikka Austraalia-Aasia-Euroopa lendu pea 8-kuuse beebiga ei osanud ma endale isegi ette kujutada, mis meid sel teekonnal ees ootab. Mõtlesin küll, et taoline ettevõtmine võib raskeks kujuneda, sest lendamine on juba täiskasvanulegi niivõrd stressi-ja väsimustekitav, mida veel rääkida tuttuuest inimesest, kelle senised sõidud on piirdunud enamjaolt mõõdukate vahepeatuste ning puhkusepausidega rohkete autosõitudega. Väljalennu päeval magas beebi Daniel rahutut und - ärkas kell 3 öösel üles, teadmata seda, et kogu pere peab nagunii kell 4:30 ärkama, et kuueks lennujaamas olla. Selle aja peale, kui me lennujaama sõitma hakkasime, oli poiss juba pikalt üleval olnud ning hakkas oma väsimuse- ja unevingu välja laskma. Õnneks sel hetkel me ei teadnud veel, et 12 tunni pärast läheb olukord palju dramaatilisemaks, muidu oleksime oma reisi ära jätnud. Lend Perthist Singapuri kestis üle viie tunni ning meie õnneks oli lennuk pooltühi. Minu ning Andrese vahele jäi vaba iste, kus me Dani

Kell on 23:18 ja me just lõpetasime oma kodu kraamimise. Halleluuja! 5 tunni pärast on meil äratus, aga ei taha veel magama minna. Väga hull päev on seljataga, nii umbes 100 korda panin pesu pesema ja nii kui üks laar väljas ära kuivas, tuli värske ports asemele. Nüüd on toad nii läikima löödud, et selline tunne jääb nagu oleksime mausoleumis. Ei julge istuda ega astuda.  Teisipäevast alates tuleb meie koju üks naisterahvas elama, kes lubas Zaciga ühes voodis magada, temaga rohkelt jalutada ja teda autoga mööda linna erinevatesse koerapaikadesse sõidutada. Ma ei tea, kas ta täidab kõik lubadused, aga vähemalt on süda rahulik, et keegi hoolitseb meie täisväärtusliku perekonnaliikme eest meie äraoleku ajal. Ta ei pea nõmedas koerahotellis üks korda üks ruutmeetrit betoonpõrandat jagama.  Zac on juba paar päeva väga imelik olnud. Tujust ära ja kui ma kohvrid hoiuruumist välja tõin, sai ta aru, millega tegu.  Oh, need loomad, nad on väga tähelepanelikud ja empaatiavõimelised

Vaatasin hommiku kohvi kõrvale ära TV3 dokumentaali "Eestlased Austraalias: orjatööl ja paradiisis". Tõepoolest, nagu on juba mitmed siin elavad ja seda saadet näinud eestlased kommenteerinud, et võrreldes eelmise üllitisega on tegemist väga tasakaalustatud ja neutraalse projektiga. Häiris natuke, et Austraalia eestlased nii palju inglisekeelseid väljendeid ja sõnu kasutavad (mis on eesti keeles täitsa olemas!), aga see on puhtalt minu enda isiklik draama ja kiiks, et mind ajab kirglikult keema, kui inimesed ei oska ja ei viitsi korrektselt rääkida ning kirjutada. Valesti/halvasti, lohakalt kirjutamine on minu jaoks absoluutselt andestamatu surmapatt, sest kui sa kirjutad, siis on sul rohkem aega asju läbi mõelda, mida ja kuidas sa seda teed.  Näed, unustasin end jälle ära! Kui nüüd selle dokumentaalse saate juurde tagasi tulla, siis mul on paar mõtet, mis kogu vaatamise ajal peas keerlesid. Kõigepealt, ma ei salli labaseid üldistusi. Neid oli ikka liiga palju. Kus on teie

Lõpuks! Lõpuks sain selle põneva Austraalia novelli lõpuni kuulatud ning soovitan seda ka teistele. Pealkirjaks on "The Thorn Birds" või eesti keeli "Ogalinnud" ning tegemist on ühe tuntuma Austraalia novelliga. Kui ema detsembris külas käis ning me mööda Lääne-Austraalia teid ringi kimasime, ütles ema, et Austraalia ongi selline nagu ta on endale ette kujutanud! Punane tolm, eukalüptid, eksootilised loomad, soolajärved, lõõmav päike...  Siis mainis ema, et selline kujutelm sellest kandist tekkis "Поющие в терновнике" raamatut lugedes. Keskkooli ajal olevat antud raamat neil kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud.  Issand-issand ja ma polegi seda lugenud, mõtlesin mina ja otsustasin esimesel võimalusel "Ogalinnud" kätte võtta. Kahjuks väikese beebiga koos elamisel on lugemine suursuguseks luksuseks, seega tõmbasin endale "Ogalinnud" venekeelses audioraamatu versioonis ning kuulasin telefonist kõrvaklappidega igal vabal hetkel (põhi