Elu mujal maailmas

On varajane hommik. Helsingi lennujaam kubiseb uudishimulikest Aasia turistidest, selles seltskonnas on mõned valgepäised kohalikud tuimade nägudega oma kotte lindilt otsimas. Meie oleme erutunud ja oma väsimuse kohta ülemäära jutukad, paljud inimesed vaatavad meie suunas küsimärk otsa eest justkui tahaks küsida, mis meid nii õnnelikuks teeb? Laps kriiskab kui ühe koha peal pikalt seista. "Näe, Austraalia veiseliha on siiagi jõudnud!" näitab Andres näpuga Australian beefi reklaamplakati peale. Tunnen korraks mingit senikirjeldamatut koduigatsust (Austraalia) ja olen meeltesegaduses, kas päriselt päriselt elame teisel pool maakera ja kutsume seda eksootilist paika nüüd oma koduks? Tunnen ka erutust, et vaid mõnede väravate ja passikontrolli kaugusel on minu lihane ema. Ja saan teda emmata ja huultega katsuda! Kuskilt jookseb läbi uitmõte, et kas emal oli meeles lapsele turvatool paigaldada? Tõmbame oma rõõmsameelsusega teiste kaasootajate tähelepanu. Mu jalad on ärevusest ra

Kahekuune puhkus pole kindlasti nõrganärvilistele! Andres seal muudkui arvab, et olen värske ja puhanud, aga tegelikkuses unistan paarist pikemast unest ja vajun erinevatesse kohtadesse suvalisel ajal tukkuma. Proovige kaks kuud jutti intensiivselt sotsialiseeruda, last kasvatada, sadu kilomeetreid maha sõita ja niimoodi perest perre üle ilma reisides adekvaatset meeleseisundit säilitada. Tõesti väljakutsuv. Selle kõige kõrval tundub näiteks kolme alla kolmeaastaste lastega ümbermaailmareisi tegemine tõelisi puhkusena... Beebi Daniel on muutunud tõeliseks tähelepanu magnaadiks. Hetkel käsil metsik emmememme periood ja kuigi ta on väga liikuv ning iseseisvam, kui kunagi varem, on tal ühtlasi suurenenud ka sülle võtmise ja ronimise vajadus. Kõik on hästi, kuniks mind näha ja kuulda pole, niikui ma vaatevälja jõuan, on jonn majas. Tüüp praktiseerib ööd ja päevad püsti seismist ja tasakaalu hoidmist, ma ütlen, et varsti on minu lihtne eluke läbi!  Ma pole muidugi siin veedetud

Eestis olemise ja puhkamise aeg hakkab vaikselt täis tiksuma, olen siinse elurütmi ja -stiiliga juba nii ära harjunud ja seetõttu on kuidagi eriti raske end ette kujutada teisele poole maakera inglisekeelsesse elukeskkonda ja sõpradest, perekonnast eemale elama. Aga mõnes mõttes on jällegi hea mõelda, et saame alati külla tulla ja nagu mõni päev tagasi selgus, siis suuremat sorti külaliste pesakond (Andrese perekonna näol) on meile jõulude ajal Austraaliasse külla tulemas! Jõulud tulevad lõbusad ja suures seltskonnas.  Aga rääkides suurimast miinusest, mis mujal elamisega kaasas käib, milleks on eemalolek lähedastest ja sõpradest. Ma vahepeal olin veidi melanhoolsematel lainetel ja arvasin salamisi, et meie olemasolu ja eksistents on mõne aastaga unustatud - just sõprade ja tuttavate poolt, vanemad, vennad ja õed ikka mäletavad! Õdede ja vendadega sai lapsepõlves parajalt korda saadetud ja palju aega koos veedetud, vanemad mäletavad oma elupäevade lõpuni sinu esimeste kikude tulem

Käisime Danieliga tantsupeo peaproovil ja pühapäevasel laulupeo kontserdil. Tantsu- ja laulupidu on kaks väga omanäolist ja erinevat üritust, mis moodustavad kokku ühe terviku. Kuidas oli ja mis tunne jäi, küsis Andres mitmeid kordi ja lubasin temaga muljeid jagada. Kõigepealt pean tunnistama, et hoolimata minu valitsevast arvamusest, et lapsega saab pea igat asja teha ja kõiksugustel üritustel osaleda, muutsin ses osas oma arvamust. Eks Danieli huvitasid alguses ka need ilusad kirjud  igast nurgast välja jooksvad tantsijad, kuid viimasel pooltunnil tegeles tüüp minu juuste sakutamise ja nahkkoti rihma närimisega. Õnneks pakkus minu käekoti rihm talle piisavalt kaua huvi...koguni pool tundi uuris ja lasi minul rahus südamega tantsuplatsil toimuvat jälgida. Kokku olime tantsimist jälgimas ligemale kaks tundi, sellest esimesed 1,5 tundi olid väga rahumeelsed. Seda muidugi vanema mätta otsast vaadatuna, ei tea, kas meie kõrvalistujatele meie osalemine rahumeelsena tundus? Teistele kirgli

Kuigi Eesti ilm pole välitegevusi soodustanud, otsustasime ühel vihmasel ja pilvisel päeval härjal sarvist haarata ja Andrese kodukandi ümbruses ühe pikema jalutuskäigu teha. Andrese andmete kohaselt pidi kavatsetud tiiruke vaid 6-7 km pikkune olema, selliseid käike teeme Austraalias praktiliselt igal nädalavahetusel ja sellepärast tundus, et mis see siis ära ei ole! Laps kandjaga selga, vee unustasime muidugi maha, mul 3 numbrit suuremad talvesaapad jalas, Andresel veidi mugavamad jalatsid, laps ootusärevalt seljas ringi vaatamas. Esimesed 8 km möödusidki üsna rahulikult ja meie kohal tiirutanud tumedad vihmapilved ei lasknud end korraski lõdvaks. Sadama hakkas alles viimaste kilomeetrite peal. Samal ajal, kui Daniel otsustas, et aitab sellest naljast. Tahaks normaalse beebi kombel soojas toas mänguteki peale klotsidega mängida, mitte vihma ja tuule käes oma poolsegaste vanemate seljas olla.  Me lisasime gaasi, aga viimane kilomeeter sadas horisontaalvihma ja kuna olime keset põl

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt rea