Elu mujal maailmas

Kõik justkui sobiks kompositsiooni - kui see pisike õllenõu välja arvata!  Jõulumeeleolu Austraalia moodi Fremantle, oo, Fremantle, miks ma sinusse nii harva satun? Käisime vaatamas, kuidas meie turistirahvas esimest korda India ookeanis suples Minu mehed oma parimates eluaastates Kes naerab teise kukil, naerab paremini Nii mõnegi mehe unistuste jõulupuu Käbi ei taha kännust üldse"ära kukkuda" 

Mees läks merele. Saarele. Kalale. Teiste tüüpidega habemesse kasvama. Telgis magama. Vorsti grillima. Kalaõnne puudumisel end õllega lohutama. Sokke vahetamata elama.  Ma oleksin äärepealt elutoas laiali olevate mänguasjade tõttu enda jalaluu murdnud. Mehe mereretk oleks pidanud poolikuks jääma, sest ega mul kellelegi siin helistada pole. Kes katkise jalaga naise ja magama MITTE jääda tahtva lapse eest hoolt kanda saaksid. Üks ja ainuke number, mis on ühtlasi ka kõikide kiirete saadetiste ja asjaajamiste number. Helista öösel, päeval, päikesevarjutusel või maailmalõpu päeval. Alati saad kätte, asjad aetakse korda!  Aga õnneks jäi jalg terveks. Mees merele. Saarele. Kalale.  Ma sain lapse lõpuks magama. Kell on päris hiline. Nõud vist jäävad homset päeva ootama. Koer on toidetud ja kõhu alt sügatud. Muru kastetud, tuba koristatud, mänguasjad kokku pandud, et keegi väsinud lapsevanem oma kaela ei murraks. Või jala. Siis peaks mees merelt, kalalt ja saarelt tagasi tulema...

Jõuludeks toodi meile igas kaliibris raamatuid, võtsin kaua hoogu ja nüüd ei saa oma lugemismaratoni lõpetatud. Alustasin juba uute teostega. Just eile lugesin läbi Kersna "Ei jäta elamata". Andres veel mõnitas heatahtlikult, et jah, sina loed meil nii kiiresti - koguni üks raamat päevas! Eespool mainitud raamat on vist Eestis väga kuum kraam?  Midagi pole öelda, intrigeeriv teema ja Kersna oskab end suurepäraselt ja kunstiliselt väljendada. Tema võrdlused on väga ekspressiivsed! Minu meelest peaksidki raamatuid kirjutama inimesed, kes sellisel tasemel kirjutada suudavad. Keda lugedes lendled läbi lehekülgede, peatükkide, tahad veel, veel, veel...  Mul tekib millegi tõttu väike eelarvamus menuraamatute lugemisel. Olen näiteks paljusid Petrone Prindi hitt-teoseid vastupidise tundega lugenud: vandunud, maa põhja kirunud, sinnapaika jätnud, raamatuid silme eest kõige pimedamasse nurka ära peitnud. Kindlasti on maailmas erinevaid ägedaid ja huviäratavaid figuure, aga see

Kohe pärast reisilt koju jõudmist tahtsin oma emotsioonid ja elamused kirja panna ja kuskile jäädvustada, kuid blogi keskkonda lahti tehes ja trükkima hakates selgus, et olin puhkuse ajal oma aju ja meele nii lõdvaks lasknud, et ei osanud enam sõnu ritta seada - kõik laused olid mitmemõttelised ja segased. Nüüd olen oma argirutiinis tagasi ja esmavaatluse põhjal tundub, et ka minu aju on taas funktsioneerima hakanud!  Kui meie road tripist lähemalt rääkida, eesti keeli maanteereisist, siis võiks uhkelt öelda, et kahe titega reisimine on täiesti võimalik. Kokku tuli meil ligemale 4000 km, oli väga lõõgastavaid ja kookos-kukub-pähe stiilis päevi, kuid ka selliseid 7-8 tundi autos istumise päevi, kui pidime prügikotile silmaaugud sisse torkama ja lapsi taolisel viisil rõõmsana hoidma. Ja kui hullu autosõidu päeva lõpuks sihtkohta jõudsime, jooksid lapsed rõõmust endal põlved marraskile, käitusid justkui kevadel rohelisele murule välja lastud mullikad.   Inimesed küsivad lastega r