Elu mujal maailmas

Ma pole kunagi hommikuinimene olnud, just sellepärast ma abiellusingi maailma kõige õnnelikuma ja zenima hommikuinimesega. Kui saaks, siis Andres elakski vaid hommikus! Linnud laulavad, õhk on värske, aknast paistvad palmid kohisevad tuules, kohv aurab (keegi peab ometigi selle tegema), koer soristab öö jooksul põide kogenenud kust vastu meie aiaposte ja põõsaid, naine toriseb pahuralt ja/või vedeleb oimetult voodis ning eirab kõiki ajamasinaid, näljane laps nõuab kiirelt-kiirelt pudrudoosi. Milline maailmaväline idüll, kas pole?  Meie väike pereüksus ei toimiks temataoliste liikmeteta. See variseks kokku, laguneks juppideks, puruneks tuhandeks killuks, ruineeruks ja käriseks kõikidest õmblustest. Praegu kõik toimib ja ma ei vahetaks neid hommikusi kaootilisi koosolemisi mitte millegi vastu. Võib-olla vaid hilisemate (nii umbes kella kaheksa praeguse seitsme asemel) koosolemiste vastu?  Tänane hommik näiteks algas kell 6:08, tavaliselt ikka veidi enne seitset, aga väike väänik

Austraalias juhtuvad asjad üleöö. Nagu ma eelmisel nädalal kirjutasin, siis käisin ümbruskaudsetes lasteaedades tööintervjuudel ja teistes käisin niisama oma resümeesid jagamas. Kahte kohta läksin just sellepärast, et mõlemas keskuses käivad minu piirkonna emadegrupi lapsed (Danieliga sama vanad) ja teades ning tundes neid emasid, mõtlesin endamisi, et nad ikka oma last mingitesse suvalistesse kohtadesse ei pane! Käisin siis kõik parimad kohad läbi ja pisarad tulid silma... Mis toimub? Meie maja suuruses hoones (Austraalia mõõtmete järgi on meie maja ülipisike) tegutses kolm erinevat rühma, kusjuures 2+ ja 3+ vanuselised lapsed olid koos ja mis lärm selles 30-liikmelises grupis oli. Kümme beebit olid vapsee kümnele ruutmeetrile pimedasse komkusse ära paigutatud. Nii kitsas! Ja, oh, muidugi must ja räpane. Okei, võib-olla tõesti on need pealiskaudsed väärtused, mida ma siin taga ajan. Tühja sellest puhtusest ja ruumikusest, peaasi, et lapsed on õnnelikud ja terved. Kuid midagi jääb

Tahaks hullult aktuaalsetel teemadel sõna võtta ja midagi arvata, aga pole viimase kolme nädala jooksul sisuliselt kordagi televiisorit sisse lülitanud ega kuigi põhjalikult uudiseid lugenud ning maailmas toimuvaga kursis olnud. Õhtuti, kui aega saan ja energiat jagub, siis loen oma koolitükke ja üritan seadusandlusest, sisekorra eeskirjadest ja muudest ametlikest dokumentidest õppeainete jaoks õigeid vastuseid välja noppida. Päeval on mul kas töö ja 12 kratti kukil või kui olen kodus, siis on ainult üks väike kratt kantseldada, tahaks vabal ajal veel veidi keha liigutada ja teiste pereliikmetega aega veeta ja head toitu süüa ja siis jääbki blogimine 125. kohale.  Ma käisin täna kahel tööintervjuul kahes erinevas lasteaias. Nimesid ja asukohtasid ei nimeta, aga ma pidin pikale kukkuma, sest minu esimene praktikakoht ongi tõeliselt peajagu üle neist lasteaedadest! Puhtam, avaram ja värske varustuse ning uute mänguasjadega. Ja ma ikka veel virisen? Minu ülemus on soliidne ja profess

Cколько лет, сколько зим! Aeg ruttab nii kibedasti mööda ja siia keskkonda ei jõua midagi kirja panna. Alles mõtisklesime Andresega, et nii sotsiaalset ja suhtlusrohket eluetappi pole meil kunagi veel olnud. Laste sünnipäevad, ujumistunnid, pärastlõunased kokkusaamised pargis, paadireisid, grillõhtud, kinode külastamised...Ja kui puhkame, siis pidevalt aktiivselt ja niimoodi, et jalad on liiva, pea ja kõrvad soola täis.  Ma ei mäleta, kas rääkisin blogis sellest, et aprillis läheme väikesele nädalasele Bali reisile. Kunagi sattusin kellegi eestlanna blogi lugema, kes kirjutas, et tema jaoks on Bali unelmate sihtkohaks. Meie oleme Balil varem käinud, koguni elanud seal 5 nädalat ja seega mingeid illusioone selle turistiparadiisi osas endale ei tekita. Puhata ja vaheldust argirutiinist saame ikkagi! Muide, kui me meile aprilliks lennupileteid broneerisin, siis tegin ühes piletitellimuses KAKS ülisuurt viga. Esimeseks oli see, et unustasin meie alla kahese "infanti" meie ni