Pidin juba kuu aega tagasi meie Bali seiklusest kirjutama, aga siis olin oksendamise-iiveldamise ja meeletu peavalu lainel, magasin igal võimalusel nagu kinnijoostud hobune - püsti seistes ja lahtiste silmadega. Mingi hetk oli minu hommikuseks rutiiniks: klaas külma vett sisse ja näpud kurku, et siis saaks rahuliku maoga hommikusööki manustada, sest kui hommikusööki ei söönud ja lasin iiveldusel endast võitu saada, läksin tühja kõhu ja iiveldusega tööle, olin pärast kahte tundi töötamist kokkukukkumise äärel ja näljane nagu hunt. Väga raske on teeselda, et kõik on hästi ja ma pole üldse rase, kui kõik märgid viitavad sellele! Salaoksendamine töö juures, kus seinad on papist, on aga omaette oskus...ja kuigi ma elan töö juurest 4 minuti kaugusel, siis mõnikord lõunasöögile sõitmine oli paras katsumus. Pilt käis eest ära...auto veidi vingerdas tee peal, kuid kriime juurde ei tulnud ja ühtegi tänaposti ka maha ei sõitnud. Nüüdseks on keha veidi taastunud ja suudan mitmel rindel toime