Vahepeal on totaalne vaikus blogis olnud, et mul on isegi piinlik siia tulla ja mingeid sajanditaguseid uudiseid rääkida. Teemasid on justkui olnud, aga iga kord kui mingi teema üleval on, millest kirjutada tahaks ja võiks, on mingeid muid asjaajamisi või niisama olesklusi, aju välja lülitatud. Naljakaid rasedamomente peaksin ikka vast jagama? Need ajavad tagantjärgi ikka täiega naerma. Häbi on ka muidugi. Üks õhtu läksin Andresest tund aega hiljem magama, ta läks varem, sest oli sündmusterohke nädalavahetuse tõttu surmväsinud. Magas ja isegi ei kuulnud, kuidas elevantvaal tema kõrvale maandus. Panin oma peakese padja peale...sättisin end mugavasse asendisse ja tunnen, et miski on ebamugavalt!? Rabelesin, porisesin ja torisesin veidi aega, siis rullusin voodist välja, porisesin veel veidi, et ta ikka kuuleks ja märkaks, et tundlik printsess leidis hernetera oma padja/madratsi alt... Pärast kiiret analüüsi selgus, et Andres oli minu õhkõrna väikese sulepadja endale võtnud ja m