Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised: Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on! Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurn