Otse põhisisu juurde

Sissejuhatus meie reisi Hawaiile

Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud. 

Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel. 

Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida. 

Sel aastal käisime Hawaiil. 
Wow! Mida puhkust! 
Kohe räägin lähemalt. 

Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes soodsaid lennupileteid Sydney-Honolulu suunal ostsime need ära ja alles hiljem hakkasime mõtlema, et kuidas kogu kahe väikese lapsega reisimine võiks logistiliselt välja näha. Ja peamine: kuidas teha puhkus nautimisväärseks nii endale kui kahele väikesele sellile? 

Sydneyst võib Honolulusse väga soodsaid pileteid leida. Meie maksime kolme täispileti ja ühe alla kahese eest $1700. Sinna juurde tuli Austraalia siselend Perth-Sydney-Perth, mille muretsesime hiljem juurde ($1300). 

Meie lendasime Hawaiile maikuus. Minu meelest üks parimatest hooaegadest, sest siis on USA lapsed koolis ja pole mingeid lihavõtte vaheaegasid ja kuumasid turisti hooaegasid. 
Oh, Hawaii! Mul käivad siiamaani külmavärinad üle kere, kui mõtlen selle peale. Ma ei tea, kas sellepärast, et see on niivõrd eriline koht või sellepärast, et meil oli nii kordumatu aeg oma perega. Vist mõlemad!

Tüüpeestlaslasele omaselt peaksin kohe välja tooma viperused, sekeldused ja ebamugavused, et jumala eest teised Hawaiile ei reisiks. Kindlasti oli neid omajagu, aga plussid ja miinused kokku pannes, ületasid plussid mitmeid kordi miinuseid. 

Esimeseks suureks miinuseks on pikk lend. Perth-Sydney-Honolulu võttis kokku meie elueast umbes 16 tundi. Tagasi sama palju. Õnneks ei pidanud kõike aega korraga välja käima, vaid saime kaks päeva imelises ja kultuurses Sydneys veeta. Aga jah, üldiselt suureks plussiks oli see, et õnneks oli terve lennuk lastega peresid täis ja me ei paistnud millegi poolest silma. Ka siis kui meie 1,5-aastane Gabriel oma Soodom ja Komorra ooperigaalat lennukikaaslastele esitles, suutsid kõik viisakaks ja rahulikuks jääda. Isegi ooperilaulja enda vanemad. Siinkohal suur au ja kiitus lastesõbralikele austraallastele ja nende toetavatele pilkudele ning mõistvale suhtumisele! 

Ja teate, ma jäin üsna rahulikuks ja cooliks kui meie kolmeaastast poega pissitama viisin ja too unesegasena kogu WC kabiini täis pissis. Kuses seinale, poti äärde ja peale, põrandale, tualettpaberi rullile enne kui ma tema vähkreva unise mao kinni püüdsin. Suhteliselt niru tunne oli, et mul vahetussokke polnud. Väga sant tunne oli WC-s olemasolevate vahenditega seinu ja põrandat pesta, aga lõpuks lõin selle pelleri läikima küll! 

Pärast kergelt piinarikast 10,5-tunnist lendu jõudsime troopilisse Honolulusse. Võtsin kohe haisvad sokid ära ja kastsin oma paisunud jalad Vaiksesse ookeani. See automaatselt nullis igasuguse piina ja lendamiskogemuse ära. Ülisoe ookean, paitav päike, loksuvad lained, palmid-palmid-palmid ja näljased lapsed...Kõlab nagu paradiis maa peal! 

Pidime kiirelt midagi süüa sebima. Õnneks oli meil lennujaamast auto renditud ja ei pidanud kohvrite ja lastega troopilises kuumuses linna peal süüa otsima. Kuna Gabriel on maailma rangemal dieedil, siis talle tavapoest ei saa ühtegi valmistoitu ega poolfabrikaati osta. Mitte, et me seda nagunii ostaks, aga vahel sellises olukorras tahaksid. Aga alati saab muidugi mingeid puuvilju osta ja nendega suurema nälja ära kustutada. Nii toimisimegi. 

Meie väikesed toortoitujad olid banaane ja õunu nähes seitsmendas taevas. 

Mina aga armusin esimesest silmapilgust Starbucksi logosse. Täiskasvanu meespoole emotsioone ei oska vahendada, sest kõige selle tujuka kofeiinipuuduses naise ja näljaste laste kõrvalt pidi mingi inimene normaalsuse säilitama ja mastina suunda näitama ja punti koos hoidma. 

Kui ei tule und, filmi ei jaksa vaadata, siis lennukaart lahutab meelt
Kolmes erinevas ajavööndis kolme viimase päeva jooksul
Esimesed Honolulu hetked
Poisid avastasid muru ja palmid ja keelduvad autosse istumast
Waikiki rand

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr