Otse põhisisu juurde

Kuidas me ei tahtnud Waikiki kõrghoones peatuda, aga saatuse tahtel sinna lõpuks välja jõudsime

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime, asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest. 

Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua. 

Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:  

  • hind võiks olla $120-220 öö kohta 
  • oma bassein 
  • lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-pärane
  • meri jalutuskäigu kaugusel
  • Honolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasid
Broneerisin meie majutuskoha kuueks päevaks mingi x-nimelise agentuuri vahendusel. Oleksin meelsamini Airbnb keskkonda eelistanud, aga millegi pärast polnud Kailuas nendel kuupäevadel mitte midagi saadaval. 

Jõudsime kohale, tädike oli (skeptiliste ja väsinud eestlaste meelest) kahtlusäratavalt sõbralik ja semutsev. Kui me autost välja tulime, tuli 87-aastane kotedži pidaja mulle kättpidi külge, suudles mu kätt ja ei suutnud oma õnne uskuda, et just tema suvemajakeses hakkab elama see üliarmas ja hea väljanägemisega tore neljaliikmeline perekond. 

Milline õnn! 

Tee oli omamoodi kurviline ja mäest üles-alla. Ma ei teagi, mis mind kohale jõudes rohkem iiveldama ajas? Kas see silmakirjalik sõbralikkus või sõit Kailuasse? 

Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad komplimendid ja siirad väljaütlemised, aga ma olen piisava emotsionaalse intellektiga inimene, et aru saada, mis on tõsimeelne ja aval, ja mis on pealetükkiv ja teeseldud. 

See proua mängis oma osa veidi üle. 
Hiljem muidugi selgus, et minu sisetunne tema ehtsuse kohta vastas tõele. 

Vanaproua näitas meile, kus ja mis. Andis võtmed ja ütles, et tundke end hästi ja ALOHA. Hoiatas veel troopiliste sipelgate eest ja ütles, et MITTE MINGIT TOIDUPURU JA LAHTIST TOITU EI TOHI KUSKILE JÄTTA, see oli pigem selline "you kids have no idea about life" terane märkus, kui sõbralik soovitus. 

Ma ise arvan, et elukutselistel pedagoodidel on ka pensionipõlves veidi keeruline oma rollist välja tulla. Eriti veel sellel vanemal generatsioonil, kes teab, kuidas elada ja kelle meelest kõikide teiste inimeste vaated on valed ja ebaõiged. 

Aga selle 1 päeva jooksul, kui me tema suvemajakeses peatusime, saime pidevaid uuendusi tema päevaplaanidest (tuli meie juurde sisse ja ütles, et tema läheb autoga linna), tema vanavanaema maalist, mis just kohale jõudis ja mille paigaldamine (naabermajas) kindlasti meie ekspertiisi vajas, mida ta õhtusöögiks teeb ja mis tööd tegi, mis haigust tema mees põeb ja üleüldse saime KÕIK teada. 

Enda teadmiste ja olemise jaoks lihtsalt ei jagunud aega ja jõudu. 

Tädike osutus tohutuks energiavampiiriks ja ma ei suuda seda isegi sõnaliselt kuidagi edasi anda. Te lähete oma perega puhkama. Rendite koha, aga selle koha juurde kuulub ka kellegi aura, mis käib nii füüsiliselt kui ka mentaalselt teiega kaasas. 

Igatahes, kui olime kõik õpetused ära kuulanud, jäime Gabrieliga meie voodis tukkuma. Daniel ja Andres oli vist samal ajal basseinis ujumas. Olime oma 45 minutit suigatanud, kui Gabriel ärkas une-, ajavahe- ja kohasegaduses üles, endal veel silmad pooleldi kinni, tegi ta 16-kuusele iseloomulikku asja: pistis röökima. Lohutasin, mis ma lohutasin, viisin toast välja, läksime voodisse tagasi, kallistasin, pakkusin miskit süüa ja juua. Mingi 15 minutit lihtsalt nuttis. Halastamatult. 

Oleks ma vaid teadnud, et see Gabrieli nutt, mis Hawaii stiilis majadest väga hästi läbi kostis, tekitas naabermajas paiknevale tädile sellise psühholoogilise trauma, et pool tundi hiljem, kui olime rahulikult basseini ääres jalgu leotamas, tuli ta minu juurde ja sosistas üsna hirmuäratava häälega: "Sellist asja meie naabruskonnas ei aktsepteerita!"

Ma palusin omalt poolt selgitusi, missugust asja täpsemalt. 
Ikkagi teine kultuuriruum, iial ei tea, eks? Võib-olla oli minu kleit liiga paljastav või jumal teab, mida pea sajandi vanust inimest häirima võis hakata. Äkki ma suudlesin oma mehega? 

Maadam valgustas mind, et lapse nuttu nii rahulikus linnaosas ei tolereerita. See on inimõigusi rikkuv, kõiki häiriv ja üldse: lapsed ei peaks nutma. Ja kui mingil imekombel nutavad, siis emad teevad endast kõik oleneva, et nad vait jääksid. 

Ma pidin seal samas pikali kukkuma. Mida ma just kuulen? Mis maailmas see inimene elab? 
Ma läksin endast välja, aga suutsin temataolise võltsi sõbraliku muige säilitada, läksin tuppa ja ütlesin Andresele, et hakkame uut kohta otsima. Andres oli minuga ühel meelel. Kiirelt kõik portaalid lahti, leidsin ruttu meile asenduskoha. Seda küll Honolulus, aga see väike paradiisilinnak oli lühikese aja jooksul minu jaoks meeletu pettumuse valmistanud.  

30 minutit hiljem läksin proua juurde jutule ja ütlesin, et me kolime homme välja. Tahame oma raha tagasi. Bye-bye! 

Ta oli väga üllatunud meie otsuse peale. "Oh, I'm sorry to hear that you have decided that way.Lisas, et kui ma suudan garanteerida, et mu laps järgmise viie päeva jooksul ühtegi piiksu ei tee, siis võime jääda. Ma tänasin vastutuleliku pakkumise eest ja ütlesin, et me lähme Honolulusse. Rahaga lubas hommikul arveldada. 

Daniel ujus veel basseinis ja palusime tal mitte kiljuda ja naerda, sest see võib kellegi psüühikat lõhkuda. 

Hommikul hakkas muidugi jant pihta, kuidas tema ei saa nii suuri kulusid kanda ja tema kaotab nüüd majanduslikult. Ma meenutasin talle, et me olime tema poolt asetatud sellesse olukorda ja KA MEIE ei saa neid majanduslikke kulusid kanda. 

Saime oma raha tagasi, muidugi pärast igasuguste valurahade ja kompensatsioonide maha arveldamist. Tädike palus mul veel külalisteraamatut täita. 
What a wonderful stay. NOT. Oleks olnud kohane kirjutada. Kirjutasime oma päritolu linna ja nimed ja kuupäeva. 

Ma suudan ka väga võltssõbralik ja petlikult siiras olla, kui vaja. Ja ma austan täiega vanemat generatsiooni, ärge saage minust valesti aru! Osade inimeste elulood ja kannatused ja proovilepanekud on äärmiselt inspireerivad ning õpetlikud. Ma nii väga tahaks, et mu isapoolne vanaema oleks ikka veel elus ja täie mõistuse juures olnud. Oh, kus ma ahmiks tema elukogemust kõrvadest ja muudest aukudest sisse! 

Aga igal asjal on oma aeg ja koht ja piir ning noh, kontekst. 
Kui ma majutust broneerin, siis ma eeldan, et saan oma perega rahulikult aega veeta ja basseini ääres lõõgastuda ja mitte võõraste inimeste kriteeriumitele vastata ja nende pidevaid nurinaid kuulata. See oli nagu põrgu ja pani meile sellise pinge peale - kas me suudame selle pretensioonika tädi nõudmistele vastata? 

Alles siis, kui me sellest kohas pääsesime ja oma 17. korrusel asuvasse Waikiki korterisse jõudsime, tundsime, et nüüd lõpuks algab puhkus. 

See on nüüd aga hoopis teine teema ja jätkub järgmises osas: palmid, imeilus rand, head söögikohad, poed, mugavustega korter ja mitte mingeid meeleheitel pensionäre, kes sind iga nurga taga luuravad! 





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria