Otse põhisisu juurde

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 

Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 

Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline avantürist, et on igasuguse seiklusega paugupealt nõus. Sisuliselt läks ideest kuni reaalse plaani pidamiseni kõva 3 minutit. Lapsed on juba iidamast-aadamast mangunud, et tahavad telgis magada. 

Õnneks olid mõned päevad aastavahetuseni aega, et kämpimise varustus kokku koguda. Traditsioonilised austraallased, kes on teadagi väga aktiivne kämpimise rahvas, muretsevad väljasõiduks kõik eluks vajaliku: telk-WC, prožektorid, 10-kohaline telk, kus saad väikese pundiga püsti seista, välimatid, dušikabiinid. Loetelu jätkub. Kuna me VEEL päris "diplomeeritud" austraallased pole, siis üritame minimalistlikult võtta. Telk, neli metalltassi ja -kaussi, pann, magamiskotid, madrats, WC-paber, söök ja vesi. 

Võtsime plaani 31. detsembri varahommikul 234 km kaugusel asuvasse Jurien Bay'sse kihutada. Austraalia ja Lääne-Austraalia mõõtmeid ja mastaape arvesse võttes oleks justkui tagahoovi kämpima läinud. Plaani järgi tahtsime 1. jaanuari lõunaks tagasi kodus olla. 500 km ongi selline paras edasi-tagasi teekond 24-ks tunniks, kui sa elad Austraalias. 

Ettevalmistus ja organiseeritus selleks tripiks oli päris kõrgel tasemel. Kõik pisiasjadeni läbi mõeldud: kellele missugused riided ja kui mitu paari, mis kõrgusega padjad mis peadele kõige paremini sobivad, 1. jaanuari hommikusöök  ja 31. detsembri õhtusöögid peensuseni viimistletud, et kämpides jääks vaid üles soojendada...ja olemist nautida. 

Selle nautimise kohapealt...Noh, kui sa jõuad sihtkohta ja leiad perfektse koha, et oma telk püsti panna. Ja imestad mitmeid kordi, kuidas puupüsti telkimisalal just see imeline koht vabaks võis jääda? Pärast ligemale tund aega telgi vaiadega möllamist veendud, et all on mingi suur kalju, kuhu vaiasid ei saa sisestada. Kui sa just kirkaga pöialpoiss pole! 

Andresel kirkat tagataskus muidugi polnud. Ja noh, merevaade on äärmiselt romantiline, aga tuul tol päeval oli 44 km/h. Meie telgiprojekt tahtis koos meiega tuule alla võtta ja ookeani poole ajama hakata. Selle telgi üles panemise projektiga oleksime vabalt saanud lohesurfamist imiteerida. 

Kõige selle loodusjõududega maadlemise vahepeale läksid mõlemal poistel põhjad alt ära. 
Gabi ütleb pissi-pissi, viid number ühte ajama, aga siis avastad, et tüüp on sulle jalgade peale midagi enamat potsatanud. Seisad seal, vaatad hingematvat ookeanivaadet, jalad sitased ja hüüad oma abikaasat appi, kes üritab telki ära lendamast takistada. Täiega idüll! 
Noh, nüüd paned selle sama olukorra viiekordse korduse peale. Kõik riided said umbes poole tunniga mustaks, pidime mõlemal kuttidel tagaosasid teenindama ja sellest ideaalsest telkimiskohast pidime tagatipuks ka loobuma. Ma ei tea, ausõna, kuidas me sellistes olukordades normaalseks jääme? Vist tänu huumorisoonele. 

Mõned tunnid hiljem, kui olime oma telgi püsti pannud, madratsi täis pumbanud, õhtusöögi ära söönud, kõik trussikud vihmaveega ära pestnud, võtsime keskööks varutud šampuse enneaegselt lahti ja ütlesin Andresele, et ma ei saa aru, kuidas ma end NII kaua kainena olemisega karistasin! Jõime šampust, soovisime veelgi meeleolukat aastalõppu ja läksime kogu oma pundiga 2017. aasta viimast loojangut vaatama. 

See loojang oli kindlasti üks erilisemaid loojanguid minu elus. Tuul vaibus õhtuks veidi.  Meie väikese järglased liivaluidetel hüppamas, me Andresega teineteisel ümbert hoidmas. Kallakule ja randa, kus pole sisuliselt mingit asustust, vaid lõputu rand ja ookean ja hõre võsa, oli kogunenud väga palju inimesi. Kui linnas aastavahetusel oled, siis näed ilutulestikku ja kära-müra, siis seal oli kõik vastupidi. Rahu, vaikus, loodus ja kuidagi väga paljutähenduslik meile. Pärast sellist päeva oli see loojang sõnaseletamatult maaliline või oli lihtsalt šampus sõnaseletamatult kange? 

Istusime, kallistasime, ma rebisin puujuurega oma lemmik joogapükstesse tohutu augu sisse. Igatahes, täielik idüll. Lõpuks. Eestlastele ikka sobib selles stiilis aja veetmine: kõigepealt võitled kõikvõimalike loodusjõududega ellujäämise nimel, siis istud õlu pihus maha ja mõtled, kui hea on ikka, et ellu jäid. 

Päike tudule saadetud, tuli meil oma kaheaastasega maadlema hakata, kes arvas, et tema on linnapoiss, kes tihedalt telgis magamise konseptsioonist päris hästi aru ei saa. Muudkui ütles, et tema tahab nüüd koju ja autosse, aga kindlasti mitte meiega telki magama. Ma pidin teda keelitama ja jaburate muinasjuttudega ahvatlema, lõpuks kui telki meelitatud, siis jäi Väga Nõudlik Härra umbes kolme minutiga magama. Andres telgi teises otsas rääkis mingit jaburust meie vanemale pojale. Selle totruse tõttu jäin minagi kolme minutiga magama ja ärkasin kesköösel, kui naabruskond kisa-kära tegi. Ju on uus aasta käes, mõtles Viki ja soovis endale mõttes head ja parimat uut, et mitte väga tähtsaid härrasid üles ajada. 

Uue aasta esimese päeva hommikul sõime pannkooke, jõime pätikat, pakkisime oma asjad ja otsustasime tsiviliseeritud asulas Jurien Bay's mänguväljakul ja rannas käia. Sellest hetkest alates läks kõik justkui lepase reega. Ei mingeid kehavedalikke, punast tolmu, tugevat tuult ja võitlust oma elu nimel. 

Siit alates läks ühesõnaga väga igavaks. Ma korra mõtlesin, et äkki kutsun kurja kaela, kui 1. jaanuari hommikul Pere Afääri kohvikust  piimakohvi ostan, aga tundub, et tol korral läks kuri minust mööda. 

Head uut! 







Enne perega intensiiv-koosolemist

                                              Pärast perega intensiiv-koosolemist




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Beebi Daniel passipiltide seeria